Link kopeeritud!

Linnar Priimägi: mis nad on teinud minu koolist?

 (229)
Ekspressi debatt
Ekspressi kooseluseaduse debattFoto: Tanel Meos

Aristoteles ütleb, et moraalne inimene vihastab siis, kui asi on vihastamist väärt.

Olen lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli aastal 1972 üheainsa "neljaga". See oli kümnenda klassi lõpus saadud masinakirjahinne, mida parandada oli mul meelest läinud (aga olen ikkagi tänulik pimekirjaoskuse eest, mille tõesti sain üheteistkümnenda lõpuks lihvitud ja valdan tänini). Mul olid hiilgavad saksa keele õpetajad Aino Ruustal ning Emerendiana Silling, kes keeleõppest kujundasid sissejuhatuse saksa kultuuri. See oli saksa keele erikool, mida lõpetades ma oskasin saksa keelt. Rääkisin sellest aastapäeva-aktusel Kadrioru Saksa Gümnaasiumis 14. aprillil 2014.

Tasumaks oma tänuvõlga kunagise kasvulava ees nõustusin õppekorraldaja Lehti Hilleri ettepanekuga lugeda 10. klassidele 6-tunnine kursus saksa kultuurist. Uue õppeaasta algul, sügisel 2014 pidasin ma lastele tunnid teemadel "Arminius ja Saksamaa noorus", " Luther ja saksa renessanss", "Goethe ja Weimari klassitsism", " Hegel ja saksa filosoofia", "Wagner ja saksa muusika", "Hitler ja saksa juudid". Õpilased jäid rahule, kinnitas mulle Lehti Hiller. Mina tegin seda heast südamest ─ mulle tasuti 7 eurot 45 minuti eest, mis nõudsid nädalast pühendunud ettevalmistust.

Järgmiseks, s.t käimasolevaks õppeaastaks sooviti uut kursust, seekord 7-tunnist, à 8 eurot. Et ma mitte kunagi loenguid ei korda, siis pakkusin välja, et räägin saksa kultuurist saksa kirjanduse kõige olulisemate teoste prismas. Andsin ära tunnid ""Nibelungide laul" (~1204) ja film", "Gottfried von Strassburgi "Tristan ja Isolde" (...1220) ning muusika", "Johann Wolfgang von Goethe "Faust" (1808) ja sõnateater", "Heinrich von Kleisti "Marionetiteatrist" (1810) ja tants", "Heinrich Heine "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal" (1834) ning filosoofia", "Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" (1943) ja pedagoogika".

Samal teemal:

Lehti Hiller oli mulle rääkinud kavast rakendada mind veel kevadel ─ juba 8 koolitunniks ning 11. klassile. Pidin talle tunnistama, et ei saa nii palju aitamas käia.

Viimase tunni teemaks olin ette valmistanud "Thomas Manni "Mario ja võlur" (1930) ning natsionaalsotsialism" ─ aga õpperuumi ukse taga seisis kaks tüdrukut ning uks oli kinni... See oli viimane tilk karikasse.

Et mis tilk mis karikasse? Tol aastapäevaaktusel käisin välja uhke idee taotleda oma kunagisele koolile Goethe nime. Käisin seda mõtet propageerimas ka Kadrioru Saksa Gümnaasiumi vanematekogus. Goethe nimi oleks olnud õppeasutuse arengu programm! Õnneks juhtkond tuld ei võtnud. Ma olen hakanud aru saama, miks: praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium ei vääriks ega kannaks välja Goethe nime.

Minu kool käib alla. Mulle edastatud andmete järgi oli KSG riigieksamite tulemustelt aastal 2002 Tallinnas paremuselt 4. kohal. Kümme aastat hiljem 16. kohal Tallinnas ja 35. kohal Eestis. Aastal 2015 olid kohad vastavalt 30 ja 91! Mis toimub? Kodulehel kiideldakse: "Kadrioru Saksa Gümnaasium on kõige pikaajalisema saksa keele õppesuunaga munitsipaalkool Eestis." Aga kuhu selle pika aja jooksul on välja jõutud?

Kui mina käisin Tallinna 42. Keskkooli kümnendas klassis, siis luges Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud, lugupeetud Rita Tasa meile saksa kirjanduse erikursust saksa keeles. Nüüd paluti mul tundi anda eesti keeles. Tõdesin, et kümnenda klassi õpilased ei oska piisavalt saksa keelt. Saksa keele kallakuga humanitaargümnaasiumis! Kas sellel koolil on juhtkond või ei ole? Või on direktor Imbi Viisamaa end ümbritsenud takkakiitjate družiinaga, nii et ta enam tegelikkust ei taju? Ei mõista oma juhitava kooli missiooni ─ et tema õpilastest peab saama euroopa kultuuri eelvägi! Lastel ei paistnud mitte midagi selle vastu olevat. Ma kuulen, et ka õpetajad pole rahul, aga see võib olla kuuldus.

Minu meelest on siin kriitiliseks kujunenud mentaliteedi küsimus ja kinnine aulauks mu nina ees sümboliseerib just säärast mentaliteeti ─ kooli juhtkonna suhtumist hariduse edendusse, oma õpilaste tulevikku ja minu heast tahtest tehtud töösse. Minu töö tallati jalge alla ─ seda ma ei andesta.

Aristoteles ütleb, et ainult amoraalne inimene ei vihasta seal, kus ta vihastamisväärset näeb. Muistne mõistupilt karikast ja maost illustreerib hästi väljendit "viimane tilk karikasse": kui anum on triiki täis, siis piisab ainsast tilgast, et panna ta üle ajama. Selle viimase piisa tilgutab sinna madu.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare