Linnar Priimägi: õpetlik leid
Seal tuuakse näiteid rehepaplusest kui „mõisavara omastamisest ja hävitamisest": „„Saksa hääd [-vara] peat häötäma" - Vastseliina, „Mõisavargus ei ole patt" - Laiuse, „Mõisas lase käsi käia" [varguse mõttes], „Nattuke valletama, / Nattuke varrastama, / see on ni hea kui pool adra maid", „Parem ikka vähe kelm / kui suur aus. Tähendab endist teomeest kubja ees" - Valjala" (lk 172). Sealjuures meenutatakse pastor August Wilhelm Hupeli tähelepanekut aastast 1777, et „eestlastel vargus omavahel on väga haruldane ja hukkamõistetav, seda kavalamad aga on nad mõisaisandaid ja saksu petma" (lk 173).
See viimane väide võiks seletada ka meie tänast suhtumist Estonian Airi kaasusesse. Õhku lasti kümneid miljoneid eurosid, aga rahva pahameel ei ole selle hiidkahjuga proportsionaalne. Vaid süümekamad poliitikud ning ajakirjanikud väljendavad nördimust Teise Vabariigi silmapaistvaima käpardluse üle.
Sirje Kiin imestab Postimehes (17.11.2015): „Miks tunneme nüüd siis korraga kollektiivset vastutust ehk rahvuslikku häbi? Miks ei vastuta valede, rumalate, saamatute või halbade otsuste eest konkreetselt need isikud, kes neid ebapädevaid otsuseid tegid ehk ettevõtte tollane juhtkond, tollane peaminister, majandusminister ja rahandusminister, kasvõi Andrus Ansipi valitsus tervikuna?"
Põhjus ongi kultuuri-, sotsiaalpsühholoogiline. Meie rahva enamik tajub tänast Eesti Vabariiki kui võõrast mõisa. Omadelt varastada on ju häbi, aga et mõisa vara tuulde lendas, noh rehepapp võib selle üle isegi rõõmu tunda. Alles mõni aeg tagasi püüti ju Viru ärikatest teha vabadusvõitlejaid, sest nad õõnestasid nõukogude majandust!
Maarahval on häbi, aga Eesti riik paistab talle nagu mõis, kust pole õigust oodata („Enamik inimesi valitsust pagulasküsimuses ei usalda" - Eesti Päevaleht 18.11.2015; „Paljud inimesed on Eesti õigusriigis tegeliku kaitseta" - Eesti Päevaleht 20.11.2015; Martin Helme viimatine sõnavõtt riigikogus sellest, kuidas Eesti riik on oma rahva hüljanud ).
Rehepaplus on omariiklustunde indikaator. Ühest küljest oleks nagu häbi, teisest küljest - paras, et sellel riigil niimoodi läks! Nõnda vaadata on Juhan Parts meie aja Viru ärikas.
