Linnar Priimägi: pretsedendist ja presidendist
Krister Paris näeb algust juba pronksiöös: EKRE on eeskujuks võtnud toonase ja tänini püsiva reformierakondliku valitsuse tegutsemisstiili omaenda sõnumiga (EPL─DELFI 06.06.2016). Mis on lubatud Jupiterile...
Kahtlemata loodi 2007. aasta aprillis pretsedent. Aga just pretsedendi-teadvuse puudus on Eesti poliitikute invaliidsustunnistus. Ei mõtelda, milline jälg jääb tulevikku ühest või teisest sammust. Käitutakse vastutustundetult, nagu homset ei oleks. Nagu iial ei tuleks inimpõlve, kes mitte üksnes ei hinda oma eelkäijate tegusid, vaid ka joondub nende järgi. Ei ole enam võimalik varjata, et Eesti Vabariigis on pronksiöö jälgedes alanud poliitiliste jõuvõtete ajastu. Ja pole veel näha vastasjõudu, mis suudaks need peatada. Pretsedendid muutuvad malliks, seda too sõna ju tähendabki.
Vanasti ei söandatud päris kõike teha, sest tunti häbi. Kuhu on kadunud häbitunne oma poliitilisi eesmärke vägisi elluviivatel võimuritel? "Kallase ja 10 miljoni kadumise kohtuprotsess kestis küll kolm aastat, et selle aja jooksul ei pidanud ta loobuma töökohtadest ning 1999. aastal, kui kohtupidamine käis, sai ta rahandusministrikski" (Heinz Valk, Pealinn 31.05.2016). Avalikult kõrvaldatakse poliitilise uurimise käigus asitõendeid: "Kapo tagastas Savisaarele tühja kõvaketta" (Eesti Ekspress 16.03.2016)! Nüüd oleks Eesti ühiskonnas justkui hakanud piinlik häbenedagi. Õiglustunne ägab, aga seda summutab taevani kisendav ebaõiglus.
Südametunnistuse lünk meie riigimeestel, alates tipust ja lõpetades rohujuuretasemel e-valimiste läbiviijatega ─ too krooniline süümevaegus ongi EKRE poliitiline nišš ja sõnum. "On lihtsalt nii, et kui poliitikud ei arvesta rahvaga, ei arvesta rahvas lõpuks ka poliitikutega. Ja siis läheb poliitika valitsuskabinettidest ja parlamendisaalidest tänavatele," kirjutab esimees Mart Helme (Õhtuleht 23.03.2016). Kas ta valetab? Või Jevgeni Ossinovski, sotsiaaldemokraatide parteijuht: "Kui inimesed ei ole rahul oma olukorraga, usaldavad nad vähem teisi inimesi, usaldavad vähem riiki ning on hirmul tuleviku ees. Paraku hakkavad mõned neist otsima vaenlasi, kelle süüks seda saab panna" (DELFI 04.06.2016). Kas tema valetab? ─ Ei: kõige avalikum ausus tema tsitaadis kätkeb sõnas "paraku". Sots tunnistab, et ei oska midagi parata! Aga EKRE väidab end oskavat. Rahvast ei lohuta sõnakõlks "paraku".
Eesti Vabariigi põhiseadusest on võimalik välja lugeda, et Eesti on demokraatlik rahvusriik, seal pole öeldud, et Eesti on liberaalne riik. Liberalismi ülemaailmne kriis jõuab nüüd Eestisse. Ärksad vaimud juba otsivad alternatiive (juhatan sisukate probleemartiklite ja hambutute vastulausete juurde maikuises Diplomaatias).
Seekordsed presidendipretendendidki võiksid oma silmad tulevikku suunata ja rääkida rahvale homsest Eestist, mitte tänasest "paraku"-Eestist. Kes neist seda suudaks?
