LINNAR PRIIMÄGI: Tarbimise luksus
Harimatu inimene arvab, et “tarbimisühiskond” on XX sajandi lõpupoole fenomen. Aga tegu on iidse kultuurinähtusega ning üliammune liigtarbimisevastane protest pole teatavatel põhjustel aastatuhandete jooksul andnud ega annagi mitte mingit tulemust.
Tarbimiskultuse sümboliks on luksuskaup kui “esemestatud ületarbimine”. Seetõttu on need, keda tänapäeval kutsutakse rohelisteks, aastatuhandeid võidelnud luksuse vastu.
Antiikaja küünikute filosoofiline koolkond juhindus veendumusest, et kõige õnnelikum elu on koeraelu (kr kyon tähendab koera) kui kõige vähenõudlikum ja loomulikum. Antisthenes kandis demonstratiivselt räbalaid, mille eest Sokrates heitis talle ette edevust. Diogenes elas tünnis ja viskas minema kruusi, kui nägi, et juua saab peopesastki. Tänapäeva tarbimisvastasuses elab muistse künismi filosoofia edasi. Roomas võitles kasina elulaadi eest tsensor Cato Vanem, kehtestades luksustrahvi. Kui Kartaago, tema meelest priiskavuse ja pahede kants, ähvardas nakatada Roomat, nõudis ta selle riigi hävitamist: Ceterum censeo Carthaginem esse delendam. Nõnda lükkas ta käima Kolmanda Puunia sõja.
Kirik pole kunagi tarbimist tõrjunud
Ka väejuht Caesar taunis tarbimistungi: Gallia kõige vapramad võitlejad olid tema meelest “belglased, sest nemad asuvad kõige kaugemal ... tsivilisatsioonist ja kultuurist ning nende juures käib kõige harvemini kaupmehi”.
Püha Kirik pole seevastu kunagi tarbimist tõrjunud. Linnakultuuri esindav galilealane Jeesus vastandas end maakast askeedile Johannesele: “Ristija Johannes ... ei söönud leiba ega joonud viina... Inimese Poeg on tulnud, ja ta sööb ja joob, ja te ütlete: Vaata, see inimene on söödik ja viinajoodik...” (Lk 7:33–34).
Demonstratiivselt muutis ta oma esimese imeteona Kaana pulmas vee viinaks. Ega puikle Jeesus ka sugugi vastu, kui üks naine võiab kalli lõhnasalviga tema jalgu ja teine pead.
Pühakoja kulla ja karra jumalikkust põhjendas teoloogiliselt Johannes Damaskusest, et hakata vastu pildirüüstajate kultuurivaenulikule tegevusele. Nemad nõudsid “vaest kirikut”.
Ja läänekirik ei näinud sugugi heameelega, et Savonarola korraldas 1494 ja 1498 Firenze linnaväljakul “edevuse autodafeed”, luksusasjade – kunstiteoste, raamatute, pidurõivaste ja muusikariistade – tuleriidad. Munk, kelle tarbimisvastasus hävitas suure hulga renessansikultuuri, sai oma palga!
Tarbimisvastasus on inimvihkajalik
Tarbimis- ja luksusvastasust saadab alati mingi inimvihkajalikkus. Eriti Rousseaul (“Traktaat inimestevahelise ebavõrdsuse tekke ning aluste kohta”, 1755) põhineb tarbimisprotest veendumusel, et inimene on loomult halb: “Lõpuks sisendab täitmatu auahnus, iha suurendada oma heaolu mitte niivõrd tegeliku vajaduse tõttu, kuivõrd selleks, et teistest üle olla, kõikidele inimestele madalat kalduvust teha üksteisele kahju...”
Inimõiguslane Voltaire seevastu alustab artiklit uudsuse fenomenist (1771): “Paistab, et Ovidiuse “Metamorfooside” esimesed sõnad In nova fert animus (“Inimhing püüdleb uue poole”) on inimsoo juhtlause.” Ja lõpetab kokkuvõttega: “See üldine kiindumus uuesse on küllap looduse kingitus. Meid manitsetakse: leppige sellega, mis teil on, ärge ihaldage mitte midagi paremat, ohjeldage oma uudishimu, vaigistage oma rahutut vaimu. Need on toredad juhised, aga kui me neid alati järgiksime, siis sööksime tänini tõrusid ja magaksime lahtise taeva all...”
Voltaire’i “Märkused hr Pascali “Mõtete” kohta” (1734) näitavad tema inimusku veelgi selgemini: “Oleks võimatu, et mingi ühiskond tekiks ja püsiks ilma inimese enesearmastuseta, nii nagu on võimatu lapsi sünnitada ilma lihahimuta või unistada toitumisest ilma isuta vms. Just meie armastus iseenda vastu aitab armastada teisi.”
Luksus ja kunst käivad käsikäes
Tõepoolest ei (üle)tarbi inimene luksuskaupu mitte rumalusest ega pahelisusest, vaid sellesama paratamatuse sunnil, mis arendab tsivilisatsioonis teadusi ja kunste. “Luksus esineb harva ilma teaduste ja kunstideta, ning nood ei esine iial ilma temata,” pidi Rousseau tunnistama uurimuses “Kas teaduste ja kunstide jaluletõus on aidanud kombeid puhastada” (1750). ·oti kultuuriteoreetik Adam Ferguson aga resümeeris 1767: “Luksus on tsivilisatsioonile hädavajalik.”
Kultuurile kitsamas mõttes niisamuti: kunstil on eriti luksuslikke, s.t kulukaid ja “mõttetuid” vorme. Olen osutanud, kuidas demokraatia püüab hävitada aristokraatlikku kunsti (“Ooper ja demokraatia”, TMK 1994, nr 4). Aga kuni Tallinnas pole Riia ooperiga võrreldavat muusikateatrit, jääme kultuuriliselt armetuks linnaks. Estonia teatri 100. aastapäeva eel, mis saabub 2006, oleks kohane seda teadvustada.
Rõõm, et midagi saadi odavalt, on inimlikult madalam kui rõõm, et saadi ilus asi. Mäletan, et viimati uuris mühakas ajakirjanik mult, kas Tallinna linnapea õnnitluskaarte poleks saanud odavamalt. Odavamalt!
Kultuur on luksus. Pärnu linn tellis Lydia Koidula ausamba Amandus Adamsonilt, mitte kelleltki, kes teinuks odavama Koidula.
Üha enam tarbitakse riski ja lõbu
Inimene ei ole füsioloogiliselt täitmatu, organism kaitseb end ületarbimise eest ja lülitub piiri lähenedes välja (valu, okserefleks, teadvuse, erektsiooni kaotus). Teatavaid esmatähtsaid asju (hapnik, uni) ei saagi tarbida muidu kui parajal määral. Ka harjutada annab inimorganismi vaid teatava piirini. Primaarseid vajadusi ei saa üle rahuldada. Ületarbimine on siin võimatu.
Kuid inimene ei ela “ainult leivast”, tal on ka kõrgemaid väärtusi – ta tahab süüa maitsvalt, magada turvatundes, hingata vabaduses, armastada õnnelikult, elada huvitavalt, luua isikupäraselt. Kaks ülimat vajadust – õnnelikkus ja huvitavus – kujutavadki endast tsivilisatsiooni ja kultuuri tegelikku arengumootorit. Nendega mõõdetakse elu väärtuslikkust.
Ning isegi elu väärtust – millega muidu seletada, et inimene tahab end proovile panna, otsides ning ostes põnevust, ekstreemsust.
Vaadake enese ümber: isegi seksis tarbitakse üha enam riski ja lõbu. Sellest ei saa mööda vaadata, seletades abielude ja sündivuse kadu tsiviliseeritud maailmas. Anna-Maria Penu nendib (EPL 17.11.2003): “Täna on vallalised muutunud maailmas tugevaks majanduslikuks grupiks, kes tarbib enim luksustooteid.” Oma südame sügavusest ütleb keegi “mees tänavalt” (EE 22.11.1996): “Homoseksualismi lausa ülistatakse ja õhutatakse... meie väike rahvas endale sellist “luksust” lubada ei saa...” Argumentatsioonilt kattub selline sõnavõtt “saksa Kreutzwaldi” Franz Anton Mai repressiivse seadus-eelnõuga täienduseks Pfalzi maaõigusele: rikkad, “kaasinimeste meelepahaks luksuses elavad” ja noored “perekonnarõõmudeta elavad lapsetud lesed” peavad maksma hädaabikassasse 50 ning enam kuldnat aastas... See näitab selgesti, et seksuaalse vabaduse vastane võitlus on tegelikult võitlus luksusega. Euroopa Komisjoni homofoobist volinikukandidaadi Rocco Buttiglione mahahääletamine europarlamendis 2004. aasta oktoobris kujutas endast tarbimisvastase ideoloogia lüüasaamist seni kõrgeimal rahvusvahelisel tasemel.
Lapsed kui tarbijad
Lõbude vastu võitlemine nurjub paratamatult, sest vaba aja osatähtsus inimeste ajaressursis üha kasvab, selles aga omakorda kasvab meelelahutuse osa. Tsiviliseeritud maailmas kulutatakse lõbustustele aina rohkem raha. Selle pöördumatu globaalse tendentsi taustal tundub mõttetu ka viimasel ajal Eestis alanud ristisõda hasartmängude vastu, mis kujutavad endast kõige turvalisemaid riskimänge. Kui pidada malemängu spordiks, siis õnnemängu võiks võrrelda ekstreemspordiga.
Lihtne tõde: kes nõuab ligimestelt elu, mis ei paku neile rõõmu ega pinget, jääb ajaloos kaotajaks.
Piiratud teadmiste ning aegunud mõtteviisiga tarbimisvastased püüavad teha eraldi probleemi lastest ja nende reklaamiga “ületarbimise teele suunamisest”, lastel “tarbetute vajaduste” (niisiis luksusvajaduste) tekitamisest. Aga kui küsida, millega nad mõõdavad ühe või teise soovi tarbetust, siis kuulete vastuseks XIX sajandi pedagoogilisi eelarvamusi ärahellitamisest jms. Inimene ei tarbi mitte üksnes tarbimisväärtust kui kauba esmast kasutatavust, vaid ka uudsust ja muid emotsionaalseid väärtusi, mis moodustavad kauba imago. Ja lapsed tarbivad kauba kõrgemaid, imagoväärtusi märksa eksklusiivsemalt kui täiskasvanud. Lapses käpardlikult tsiviliseerivat elurõõmu tappes valmistavad vanemad ette peresisest konflikti, mis lõpeb lapse pätiksminekuga ja võtab talt soovi ise kunagi lapsi muretseda.
Tarbimise ilu
Tarbimiskultuuri kauneim sümbol pärineb Jaapanist: just ikebana teeb meile nähtavaks näiliselt mõttetu tarbimise – lõikelillede surralaskmise – tõelise väärtuse.
Ikenobo Sen’ei seletab: “Heiani ajastu (794–1185) iluideaal miyabi – “luksus ja elegants” – tulenes õukonnaaristokraatia peentest jõudeaja veetmise viisidest... Kuid miyabi esteetika sisaldab ka mööduvuse, muutlikkuse ja kaduvuse mõistet. Vaadeldes rõõmsalt täies õies kirsipuu ilu, võib inimene samal ajal mõelda nukralt sellele, et need õied langevad ja närtsivad peagi... Teadmine vastandite olemasolust – liigne luksus ja rahulik lihtsus, liikumine ja paigalseis, elu ja surm – ongi jaapani esteetika silmapaistvam tunnus.”
Säärase “mõttetu tarbimise” esteetika veenva kinnituse leiame luksusraamatust Brides In Bloom (2003), mille valmistasid Belgia kirjastuse Stichting Kunstboek tellimusel lilleseadja Taivo Piller ning fotograaf Toomas Volkmann ja mida müüakse nii Euroopas, Aasias, Austraalias kui ka Ameerikas. Raamatus ühinevad lillede surelikkus ning ilu mäss surelikkuse vastu, siin võidutseb kunst kui Inimese ülestõus Aja vastu.
Tahaksin soovida, et luksusnaise, kameeliadaami kujund elaks inimhinges igavesti kui kaunis legend, mida teksastes feministid ei suuda kustutada. Tahaksin soovida, et madal muusikalidemokraatia ei hävitaks ooperit ja balletti kui kõrgkunste. Labaste tarbimisvastaste kiuste tahaksin soovida, et tarbimine, mis kehastub luksuskaupades, jääks inimese ülenemise igaveseks võimaluseks.
Linnar Priimägi, kultuuriloolane
