Igaühel on midagi varjata, nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Viimasel ajal kinnitavad seda eriti ilmekalt poliitikute ja parteide, aga ka ärimeeste ning -ühingute skandaalid. (Muide, kreeka "skandalon" tähendab lõksu päästikut, seda kohta, kus paikneb sööt ja mida ei tohi puutuda, muidu laksab lõks kokku ja jäädakse vahele.) Igaühel on midagi varjata. Toda meelsamini ärapeidetavate omaduste kogumit nimetas Carl Gustav Jung "varjuks". "Vari" võib olla nii isiklik kui ka kollektiivne.

Üks kollektiive, kuhu kuulub enamik inimesi, on rahvus. Eestimaalane ning Eesti Vabariigi kodanik võib olla ka keegi muu, aga eestlase tunnus on kuuluvus eesti rahvusesse. Ning eestlastel, nagu igal rahvusel on omad head ning oma halvad kollektiivsed loomujooned. Neid on eritletud nii seestpoolt kui ka väljast vaatajad (näiteks Hermann von Keyserling raamatus "Euroopa spekter" aastast 1927). Kui otsitakse "Eesti märki", siis püütakse esile tuua positiivset selle riigi põhirahvuses ─ turunduslikult oleks vale pöörata maailma poole oma varjukülg. Aga muidugi on eestlastel ka loomuomadusi, mida nad meeleldi ei näe ega näita.

Sotsiaalse pinge kasvades alaneb niihästi individuaalne kui ka kollektiivne häbilävi ja varjus olnud omadused ilmuvad nähtavale. Eriti terava kriisi puhul, propagandasõja tingimustes, hakatakse oma varjukülge lausa demonstratiivselt välja näitama, sest kollektiivses alateadvuses peitunud "vari" on kindlaim rahvust koos hoidev jõud.

Meenutagem Lev Tolstoi "Anna Karenina" algust: "Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi." Nii on ka perekonnast suuremate kollektiividega. Pole imestada, et erinevate riikide "märgid" (ja näiteks ka kultuuripealinnu tutvustavad klipid) on oma sõnumilt ja vormilt suisa äravahetamiseni sarnased, väga vähe leidub originaalseid kampaaniaid. (Meie "Welcome to Estonia" oli originaalne vaid kui riigivargus, mis pandi toime... ma ei hakka siin ütlema, kelle algatusel). Kõik riigid, mis tahavad paista õnnelikud, sarnanevad üksteisega, seda tahtmist välja näidates.

Aga igal riigil kui kollektiivil ning igal rahvusel kui kollektiivil on ka oma "vari". Ja kui tuntakse mingit ohtu, pinge piir läheneb, siis tullakse varjust välja, või õieti: ilmub "vari" välja. Siis kannab koor naljasaates ette uue versiooni isamaalisest laulust, mis kunagi toimis rahvushümnina. Siis kirjutab Heldur Meerits tõsimeeli: "Meil on vaja suurt ja põhjalikku kriisi" ─ ja tema sõnades on hoopis teine mõte kui omal ajal peaminister Ansipil: "Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada." Kui Eesti ühiskond nüüd lõheneb, siis ainult selle pinnal, et ühed tahavad lahtirõivastumata jääda "ansipi kriisi", öeldes, et kõik jätkub samamoodi, samas suunas, ainult tempokamalt, ja teised tahavad kollektiivse ohutunde tõukel oma rahvuslikku reversit eksponeerides või riigi majanduslikku tulevikku vaadates praeguse riikluse krahhi ning uue Eesti riikluse sündi.