Internetis on peale püha ja puhta asja väikestviisi ka mölajuttu aetud. Kasutajad said omavahel kuidagiviisi hakkama, kuid 1990-ndate keskpaiku puhkesid emotsioonid lõkkele ning samal ajal tärkas mitmes valitsuses soov selles maailma katvas piireületavas meediumis kord majja lüüa.

I

Reaktsioon Valge Maja kinnitatud sideseaduse reformile, mis puudutas ka tsenseerimist, head tava ja pealtkuulamist internetis, oli valuline. Järgmisel päeval lähetas toonase mõjuka arvamusliikumise Electronic Frontier Foundation (EFF) üks asutajaid John Perry Barlow ·veitsi mägikülast Davosist elektroonilise avaliku märgukirja, tuntud tänaseni kui küberruumi iseseisvusdeklaratsioon. Adresseerituna riikide ja suurfirmade juhtidele nõudis see küberruumi elanike tegevusse sekkumise lõpetamist. Barlow soovis luua üleilmset ühiskondlikku lepet, et interneti kasutajad lepiksid omavahel kokku selle uue ilma kasutamise reeglites. Nüüd tunnistab ta oma toonase pöördumise liigset emotsionaalsust, kuid internetis igasuguste riiklike ja maise ilma reeglite automaatse kehtestamise vastu on ta endiselt.

Eile lõppenud Davosi majandusfoorumi viimase päeva esimesel sessioonil istus lugupeetud seltskond lauda arutama kultuuride heterogeensust ja konflikte. Samuel “tsivilisatsioonide sõda” Huntingtoni kõrval juhtis vestlust endine Canterbury peapiiskop lord “religioonide sõda” Carey of Clifton. Ootamatult jäi kõlama arvamus, et pole olemas sõda tsivilisatsioonide, kultuuride ega religioonide vahel – on vaid sõda ja segadus meis enestes. Sõda pole ka internetis ega tema foorumites, vaid sealt vaatab meile vastu peegeldus meie enda segadusest ning ebakindlusest, sellele veel lisades sortsukese uue tehnoloogia võimaluste väärkohtlemist ja kasutajate teadmatust.

Kui ainus kindel asi meie ümber on pidev muutumine, tuleb toetuda oma sisemistele veendumustele või ebakindlust tunnetades klammerduda kellegi teise pakendatud tugikonstruktsioonidele. Ja kui palju meie hulgas siis oma sisemusest lõplikku, puhast tõde ammutavaid Samurai Jacke on – ikka langetame oma ostu-, valimis- ja arvamuseelistusi meisse programmeeritu põhjal. Harva juhtub, et programm läheb katki ja inimene jääb mõttesse. Ja seeläbi jalgu teistele, kiirelt edasipüüdlevatele. Jalgujäänuid teadagi tallatakse ning tõugatakse.

Davosis küsiti, kas üksteisemõistmiseks maailmas on vaja mingit uut mehhanismi. Ja vastus kõlas – ei, üksteisemõistmise eelduseks on võime iseseisvalt mõelda ning igasugused mehhanismid, kaasa arvatud selleks spetsiaalselt loodud seadused ja järelevalve, on iseseisvat mõtlemist pidurdav aseaine.

II

Elagu võit! deklareeris veebruaris 2000 käivitunud comment@delfi – “avalik foorum, mis pretendeerib Eesti esimesele kvaliteetsele online-ajakirjandusele, millele pole analoogi leitud kusagil maailmas”. Sama aasta juunis sai Delfi endale pärisnimeks “peldikusein” ning habrast usaldussilda formaalsete ühiskondliku diskussiooni formaatide ja netifoorumite vahele uuesti ehitada pole suudetud. Sajad miljonid kasutajatunnid, miljonid kommentaarid, mida Delfi foorumite sajad tuhanded lugejad on praeguseks oma elust sinna jätnud, on saanud ka portaali müügi käigus enesele reaalse rahalise vaste. Mida on vastu saanud ühiskond? Kas tõesti ainult serveri kõvakettatäie väärtusetut infomüra?

Tuline triikraud põletab ja varba peale kukkudes teeb haiget. Seda, et ka info võib põletada ja haiget teha, me alles õpime tunnetama. Internetikommentaare ei kirjuta mitte arvutid, vaid lihast ja luust inimesed. Nad kommenteerivad, järelikult on asi neile tähtis. Väljaanded lasevad neil seda teha, järelikult on see ka neile tähtis.

Kasutajad ei mõtle mitte sellele, kuidas portaal iga kliki pealt mõne sendi reklaamitulu teenib, ta on pühendunud valitud teemale. Igale klikile mingi artikli viitele on eelnenud mõttetegevus ja inimese reaktsioon kellegi seisukohale peegeldab tema arvamust. Mitte kõigi inimeste, vaid konkreetsete, kuid seejuures anonüümsete inimeste arvamust. See, kas kasutajat juhib haige ego või professionaalne kompetents, selgub alles pärast tema arvamuse lugemist.

Sotsiaalpsühholoogid on inimese ja tehnoloogia suhteid uurides leidnud, et internetist vaatab meile tihtipeale vastu kindla sihtrühma autentsem ja “survevabam” seisukoht, kui seda suudavad pakkuda traditsioonilised küsitlused.

Psühholoog Sherry Turkle ei näe inimese rollide ja persooni identiteetide paljususes midagi taunimisväärset, saati siis patoloogilist. Pigem on see aja märk ja nõue. “Ma ärkan armastajana, söön hommikust emana ja kihutan tööle juristina ning seda kõike tunni aja sees,” kirjutas ta raamatus “Life on Screen”. Rollide ja identiteetide paljusust soosib ümbritsev maailm, mis väärtustab multidistsiplinaarsust, ning kellegi valmisolek maruliselt kaasa lüüa internetiportaalides esmalt ühes foorumis emana ja seejärel teises juristina ei vähenda tema seisukohtade adekvaatsust, pigem peame seda soosima.

Elektroonilise foorumi moderaatori ning toimetaja tööd võiks võrrelda umbrohu kitkumisega. Kuidas takistada algse idee arengut häiriva maltsa vohamist? Äkki oli algne idee nii nõrk, et umbrohi lokkab selle üle täie õigusega? Või on umbrohi kultuuri lahutamatu osa – kompost tulevastele ideedele? Kas need 15 000 inimest Eestis, kes on käinud kinos “Kill Billi” vaatamas, on muutnud nähtu tagajärjel meie kommentaarid keskmisest vägivaldsemaks? Või on nende turjale kasvanud hoopis tolli jagu paksem valuläve taluv nahk?

Ehk on nad võimelised hoopis kriitilisema pilguga vaatama ümbritsevat vaimset ja füüsilist vägivalda ning saama paremaks, eetilisemaks ja osalevamaks kodanikuks? Seadusega saab luua vaid raamistiku, mille sisse jääb osalemise väärtustamine, ning seejuures peaksid olema võrdselt mõjukad oma erahuvide eest seisvad, Toompea lossi ees sigu parkivad põllumehed ning internetis oma seisukohtadele toetust koguvad kodanikualgatused.

III

Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on võimalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga püüda ka enamat – kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime püüdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks või vähemalt mõistmiseks.

Leim – solvava, laimava ja pahatahtliku sisuga mõttejälg peaks interneti kasutajate käibest kaduma ning seda pole võimalik saavutada seaduse jõul kehtestatud normidega ega repressiivse hirmu tekitamisega kasutajate jälgimiseks. Professionaalne meedia ja kasutajad ise peavad oma käitumist ja valuläve korrigeerima avaliku ruumi pideva parendamise nimel. Eelkõige on see aga professionaalse meedia enese huvides jõuda välja tasemeni, kus kommentaarid oleksid osalusdemokraatia sisukaimad kandjad. Elagu teine võit!

Samal teemal:

• Liia Hänni “Teel tuuleveskite maailma”, EPL 20.1.2004

Eesti Päevaleht