Olen olnud avalikus poliitilises ametis tegev alates 2001.aastast. Alustasin abilinnapeana Edgar Savisaare juhitud linnavalitsuses aastatel 2001-2003. 2002.a. valiti mind ka Tallinna volikokku. 2003.a. valiti mind enam kui 4000 häälega valimisringkonnast nr.1 Riigikokku ja seda mitte Raadio KUKU ajakirjanikuna nagu seda on püütud näidata, vaid Tallinna linnavalitsuse liikmena. Järgnes töö Riigikogu Euroopa Asjade Komisjoni esimehena ja hiljem lisaks Riigikogu aseesimehena tagamaks Eesti valijate toetus liitumisele Euroopa Liiduga, mis saigi teoks. Minu jaoks on see kindlasti üks elu suuremaid õnnestumisi.

2005.aasta veebruaris tuli mul keerukas olukorras vastu võtta välisministri amet ja lahendada kiirkorras välisministeeriumi probleemid riigisaladuse hoidmisel, mis ohustasid kogu Eesti usaldusväärsust. Arvan, et sain hakkama. Peale Juhan Partsi valitsuse tagasiastumist sai minust Andrus Ansipi esimese ja teise valitsuse justiitsminister, kus ma olin ametis kokku 6 aastat järjest. 2007.a. Riigikogu valimistel osutusin ma Riigikokku tagasi valituks samast valimisringkonnast nr.1 juba rohkem kui 7000 häälega.

2011.a. Riigikogu valimiste eel pöördus minu poole erakonna peakontor ettepanekuga kandideerida Pärnu valimisringkonnas. Peale pikka kaalumist otsustasin nõustuda. Nägin selles võimalust uueks ja huvitavaks väljakutseks Reformierakonna oluliseks tugevdamiseks Pärnumaal, kus meie positsioonid pole olnud ajalooliselt just kõige tugevamad.

Arvan, et tegime Pärnumaal hea kampaania, kaasasime hulga uusi teotahtelisi inimesi ja saavutasime väga hea tulemuse. 

Peale 2011.a. valimisi tegi peaminister Andrus Ansip mulle ettepaneku asuda kultuuriministri ametisse. Ehkki olime peaministriga otsustanud enne koalitsioonileppes kokku leppimist, et proovime maksimaalselt saavutada olukorda, kus eelmised ministrid ei jätkaks kabineti liikmetena või vähemalt samades ametites, ei tulnud sellest midagi välja. Mul tuli sisuliselt otsustada, kas võtta vastu peaministri pakkumine või pühenduda Pärnumaal Reformierakonna organisatsiooni ülesehitamisele. Ma otsustasin kultuuriministri töö kasuks.

Ministri töö kõrvalt ei olnud mul võimalik panustada Pärnumaa erakonnaorganisatsiooni tegevusse. Pärnu maakonnaorganisatsioonis 2013.a. ja tänavu toimunud sündmused ei ole kindlasti meie erakonna ajaloo ilusaim osa. Intriigid, isiklikud vastuolud ja ülejooksmised ei tee meile au. Tunnen isiklikku vastutust selle eest, et ei suutnud neid ebameeldivusi ära hoida. Leian, et ringkonnas esinumbrina kandideerijad kannavad ka teatud vastutust oma valimisringkonnas erakonna organisatsiooni hea käekäigu ja arengu eest.

Pärnu maakonnaorganisatsiooni s toimunud segadused tekitasid olukorra, kus eelseisvatel Riigikogu valimistel erakonna positsioonide säilitamiseks oli vaja tugevat kohalikku liidrit, kes suudaks mobiliseerida Pärnu linna ja maakonna inimesi hääletama Reformierakonna poolt. Selliseks isikuks on minu arvates Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja mina ise soovitasin erakonna peasekretäril temaga läbi rääkida ja veenda Toomast vedama meie valimisnimekirja Pärnumaal. Tegin erakonna peasekretärile selle ettepaneku täies teadmises, et Toomas Kivimägi nõustumisel muutub minu enda kandideerimine Pärnumaal mõttetuks. Toomas Kivimägi nõustus ja sellega säilib ka lootus, et meie valimistulemus Pärnumaa valimisringkonnas ei muutu eelmiste valimistega võrreldes halvemaks. Loodan, et Toomas leiab endas ka jõudu ja aega panustada edaspidi meie maakonnaorganisatsiooni arendamisse.

Erakonna peasekretär Martin Kukk tegi mulle isiklikult ettepaneku kandideerida Riigikokku Ida-Virumaalt. Kaalunud ettepanekut põhjalikult, andsin ma eitava vastuse. Mul ei ole Ida-Virumaaga (erinevalt Pärnust) mitte mingisugust isiklikku sidet. Kindlasti annaksid minu pikaajaline kogemus ja sellega kaasnev teatav tuntus ning tegevus ministrina mulle mingisuguse võimaluse koguda keskpärane häältesaak ka ringkonnast, kus ma olen uustulnuk. Hea tulemuse saavutamiseks peaks aga minu positsioonis kandidaat tegema seda, mida ma tegin 2011.a. valimistel Pärnus – looma Ida-Virumaale püsiva elukoha, komplekteerima tugeva toetusmeeskonna koos selle juhiga ja sõitma läbi iga ringkonna asustatud punkti. Paljude asjaolude kokkulangemise tulemusena ei ole see minu jaoks täna lihtsalt võimalik.

Kuna mul pole kombeks teha asju poolikult vaid üksnes „täie rauaga“, otsustasin loobuda 2015.a. Riigikogu valimistel kandideerimast.