Kass Jannu elas tollest piinamisest hoolimata 18 aastaseks. Mul on olnud teisigi loomi. Isegi rebase olen pidanud hädast päästma. Mina lähen loomapiinamisele vahele. Miks? Ma ei taha elada ühiskonnas, kus juhuslik vastutulija mind kõrist pooma hakkab või kus naaber last peaga vastu seina taob. Vägivalla aluseks on ükskõiksus. See aga ei ole parem ka dekoreerituna.

Elame ühiskonnas, kus loomaarmastuse sildi all tehakse looduslikust olendist jõukuse, staatuse sümbol, et uhkustada. Selle asemel, et kultuuri ja looduse vahele püha piir tõmmata, luuakse kunstlikke lelusid, nagu tamagochi. Inimese loomulik vajadus elutus elusat näha ja kellegi eest hoolitseda, kantakse üle elusalt elutule, loomalt tehnikale.

Nüüdisajal ei ole loom alaline kaaslane, kelle hüveolust inimene on eluliselt huvitatud, vaid ostetud mänguasi, kelle võib hüljata. Kas juba sõnad "lemmikloom" või "tüdruksõber" ei räägi sellest, et meedias võimendatud kujutluslik ja ajutine surrogaat asendab päris läheduse? Loomakanalite halastussaated ja ilukoerte näitused ei ole veel kodu, vaid ilupilt.

Kodu on siin Eestis, kus konkreetsetel elusolenditel on probleeme. Ja peaprobleem on s i n u l! Sa lööd looma, sest keegi peab olema süüdi. Sa paned looma magama, kui oled tüdinenud. Või korraldad veriseid salajasi loomavõitlusi, et teenida raha. Nii on loom Eestis kodutu ja kodutu oled selles leiba-ja-tsirkust! tüüpi etenduses ka sina. Sest loom ei ole sinu lähedal, sinu.

Seadus saab olla pelgalt abivahend. Julmus taandub üksnes siis, kui meelelahutuse tagant leiame reaalelus püsiva koha oma päriskodule – loodusele. Kui pühendume end harima selles, millest lõppkokkuvõttes sõltub meie eneste elu kestmine.

Kas sa tead, et Internetis on märksõnad loomakaitse ja animal welfare? Kas sa tead, mis loomade elul Eestis konkreetselt viga on? Kas sa räägid oma loomadest avalikult teistele? Kas sa aitad loomi või ainult ohkad?

Kalle Kurg