Loomapiinaja on samuti kurjategija

Eesti jõustruktuurid leidsid hiljuti vahva objekti, kelle suhtes põhimõttekindluse näitamine on suhteliselt ohutu ning kellest ka jõud üle käib. Veterinaar- ja toiduameti piiriteenistus võttis pühaks nõuks mitte lubada Venemaalt Eestisse ohtlikku looma – hobust, kuna sel pole kõik paberid korras.

Kuu aega Luhamaa piiripunktis mõne ruutmeetri suuruses pimedas järelhaagises vaevelnud ratsahobust ootavad nõnda ees uued vintsutused – teekond tagasi Venemaale. Ametnik on aga uhke, sest tema täidab korrektselt seadust. Ei vähimatki märki inimlikkusest. Või mis see inimlikkus üldse on?

PIGEM SÜVENEB EESTI ÜHISKONNAS JÄRJEKINDLALT hoolimatu ja ükskõikne suhtumine. Hobune oleks võinud sinna järelhaagisesse surragi ja ametnikele jäänuks õigust ülearugi – see on ju vaid mingi hobune. Või äkki lööks ta lihtsalt maha – paberid pole ju korras.

See on vaid üksik, kuid paraku ilmekas näide, mis ilmselt pooljuhuslikult suure päevalehe esiküljele jõudis. Tõenäoliselt on kümneid ja kümneid selliseid lugusid, kus piinatakse siga, lehma või siili, sest nad on ju kõigest loomad. Tegelikult ei tohiks sellised inimesed riiki esindada, sest võim lööb pähe ja elu ei maksa enam midagi.

Paraku piinatakse, sandistatakse ja tapetakse Eestis loomi ilmselt oluliselt rohkem kui üks hobune kuus. Ajakirjandusse on jõudnud näited nälga surema jäetud lehmadest, puutüvedele naelutatud oravatest, vigaseks löödud koertest ja kassidest. Ühiskond vaatab aga kõigele sellele kurvastavalt ükskõikselt. Mõni loomapiinaja saab sümboolse trahvi, enamik ei sedagi. Eesti loomakaitsjate hääl on paraku nõrk ning nad pole ka ühiskonnas piisavat toetust leidnud.

Kui enamik erakondi on enam-vähem üksmeelel selles, et kuritegevuse suhtes peab valitsema nulltolerants ehk iga kuritegu peab saama karistatud, siis peetakse silmas peamiselt inimeste- ja varavastaseid kuritegusid. Samasugune ja sallimatumgi suhtumine peab tekkima ka loomapiinajatesse. Loomad ei saa ju end ise kaitsta.

Nii ei peaks jääma riigiteenistusse ametnikud, kes lasevad külmavereliselt hobusel kitsas ja pimedas känguda. Oluliselt karmim karistus kui trahv peaks osaks saama neile, kes elavad oma komplekse välja loomade peal. Kui inimesetapja saab reeglina vanglakaristuse, siis jõhkardid, kes loomadega nii käituvad, ei peaks kergemalt pääsema.

Lisaks tahtlikule julmusele võiks seda teed pidi minnes väheneda ka hoolimatusest tulenevad pahateod loomade suhtes. Hiljutine traagiline näide hoolimatusest on jahimeestest, kes emakaru häirides jätsid emata kolm vastsündinud karupoega, kellest kaks hiljem hukkusid. Alles nüüd hakkab mõni ehk mõtlema, et enne jahikire rahuldamist peaks uurima, kus karud talveunes on, sest see pole sugugi esmakordne traagiline juhtum, mil jahimehed karupojad emata ja eluta jätavad.

EHK KASVAB PRAEGUSTEST JA TULEVASTEST inimlastest paremad ja hoolivamad inimesed, kui nad ei näe isa või onu jalaga koera löömas, ajalehest pilti nälga surnud lehmadest, pimedasse konkusse vangistatud hobusest või hooletu jahimehe süül emata jäänud ja hukkumisele määratud mõnepäevastest karupoegadest.

Õigustav suhtumine loomade vägivaldsesse kohtlemisse paneb aga peagi õlgu kehitama ka mõne inimese peksmise või pussitamise üle Raekoja platsil. Või on ka see juba juhtunud?

Ükskõiksus toidab hoolimatust ja kurjust. Mõelge end paariruutmeetrisse konkusse kuuks ajaks põhjendusel, et mingid paberid on korrast ära.