Link kopeeritud!

Loome üleriigilise loomade hädaabitelefoni!

 (30)

KOERTE JA KASSIDE VARJUPAIK LAAGRIS
KOERTE JA KASSIDE VARJUPAIK LAAGRISFOTO: Marko Mumm

Kui marutõbine kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila.

Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu.

Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või jalga lasknud lemmik - inimesed kohtavad sageli loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on volitus ja võimekus aidata.

Kes aitaks kerjusartisti koera?

Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada kas telefonitsi või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!

Loe veel

Samal teemal:

Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on praegu segane ja võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber, mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom, siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte. Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik)."

Enamik inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.

Lisaks on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?

Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate institutsioonide poolt, kes praegu erinevaid infokanaleid haldavad.

Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare