Loore Emilie Raav: Kuidas saame aidata sigu?

 (60)

Loore Emilie Raav: Kuidas saame aidata sigu?
Loore Emilie Raav

Vastuseks mõne nädala eest „Pealtnägijas” näidatud õõvastavatele kaadritele kaheksast Eesti sigalast on väidetud, et need on pigem erandlikud juhtumid ja olukord sigalates on „üldjoontes nõuetekohane”.

Intensiivpidamise puhul on rahvusvaheliseks standardiks kujunenud, et 85% loomadest saavutab tapakaalu ja 15% hukkub. Eestis peeti eelmisel aastal ligi 400 000 siga ning arvutused näitavad, et seega sureb päevas umbes 160 siga – mõni kiiremalt ja valutumalt, mõni piineldes. Enamik loomadest farmides pole tõesti haiged, vigastatud või suremas, aga kui suisa üle 10% sigadest lõpeb sellisel viisil, ei saa neid juhtumeid nimetada erandlikeks.

Soomes pole parem

Samalaadsed salaja filmitud uuringud teistes Euroopa riikides paljastavad sellise olukorra paljudes intensiivfarmides. Näiteks Soomes külastati 2007. aastal tehtud uuringu käigus sadat farmi ja nendest avastati väga palju sääraseid heaolu rikkumisi nagu Eestis. Soomet kujutame me ette heaoluriigina, kuhu tahavad minna nii ehitajad kui ka arstid, aga sigade elujärg poleks seal kardetavasti parem.

Ilmselgelt pole süüdi üksikud loomakasvatajad. Probleeme tekitab hoopiski intensiivpidamissüsteem laiemalt, mis juba oma põhimõtete poolest on vastuolus loomade heaoluga. Tegelikult ei piirdu intensiivpidamise vahetud ohvrid ainult surnud sigadega (umbes 15%, nagu öeldud), vaid kannatajaid on kõvasti rohkem. Iga allapanuta siga, iga tegevuseta ja igavlev siga, iga väljaheidetes ja hingematvas haisus elav siga, iga liigikaaslaste surmahirmu haistev siga on samamoodi kannataja. Sead ei saa intensiivpidamissüsteemis harrastada oma loomuomaseid ja instinktipõhiseid käitumisviise.

Me ei suudaks pidada meeldivaks pilti, kus näiteks koerad on kuhjatud kinnistesse aedikutesse, kust nad mitte kunagi välja ei saa ega päevavalgust ei näe, kus nad peaksid elama väljaheidete sees, igasuguse võimaluseta mängida ja kontakteeruda inimesega. Sarnasusi sea ja koera vahel on palju. Ka siga liputab saba, kui ta meel on rõõmus ja saba alles jäetud!

Ka tarbijate teadlikkus mängib selles süsteemis tähtsat rolli. Esiteks tuleks endale teadvustada, et need õõvastavad kaadrid on sündinud suuresti just seetõttu, et nõudlus odava sealiha järele on suur. Odavus saavutatakse sageli loomade arvel.

Teiseks on igal tarbijal jõud mõjutada süsteemi. Kui jätate liha oma toidukorvi panemata, peavad loomakasvatajad vähem sigu, mis tähendab, et väheneb ka kannatavate sigade arv.

„Pealtnägijas” lausus ainukene kaamera ette tulla julgenud farmer, et iga loom on kulla hinnaga ja igaühele antakse võimalus elada. Aga milline on see elu, mis neile elada antakse? 1

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare