Seda kõike tehakse loomade õiguste nimel, loomade kasutamise vastu... sea- või veisenahast kingades-saabastes... ekstreemsed loomaõiguslased: vaadake, et te enam nahksaabastes rebaseid puurest ei lase ning kasukapoodide aknaid ei purusta... nahksaapad jalas, väitis roheline poliitik Marek Strandberg 13. novembril oma blogis.
Tean öelda, et tavaliselt ei kanna pühendunud loomaõiguslane loomanahast kingi ega saapaid, kui need just ei ole talle jäänud vähem teadlikust eluperioodist. Olemasoleva toote äraviskamine oleks ressursside raiskamine, reostamine ning ületarbimise mentaliteedile kohane käitumine.
Süüdistused keemialembuses on samuti tuttav teema. Keskmine loomaõiguslane ei tea ökost vähem kui keskmine kommentaator ning tarbib võimalusel orgaaniliselt puhtaid ja kodumaiseid tooteid. Fair-trade-tooteid. Väldib keemia, E-de ja GMO söömist. Sorteerib prügi, riided ostab enamasti “kaltsukast”. Ei poolda ületarbimist.
Sünteetika-süüdistus
Süüdistused jätavad mulje, nagu rõivastuks me üleni sünteetikasse. Tegelikult ei taha ma uskuda, et tavainimese garderoobis oleks vähem n-ö keemilistest materjalidest tooteid. Alternatiive peale loomse ja keemilise on veel!
Ammu on teada dogmaatiline väide, et inimene ei ole maailma naba. Siiski ei kiputa sellest aru saama. Väidetakse: aga inimene on ju siiski see olend, kellele on kuidagimoodi jumalikult määratud õigus olla ainukene, kellel on voli selle maailma ressurssidele ja pinnale ning piiramatu võim teiste elusolendite üle.
Eelneva väite õigsuses kaheldes väldib loomaõiguslane võimalusel loomseid produkte, et mitte olla osa tööstustest, mis tegelevad miljonite elusolendite ärakasutamise ja tapmisega.
Loomaõiguslased usuvad, et elamise mõte ei seisne tarbimises ja domineerimises, vaid hoolivuses, säästlikkuses ja üldinimlike väärtuste arendamises. Inimlikud väärtused võivad kattuda looduslike väärtustega, kuid looduslikud väärtused ei kattu tänapäeval sageli inimeste väärtushinnangutega.
