Lõpp lõputule kampaaniale
Võrreldes valitsusega? Mõnevõrra jah. Aga seda mitte ainult Eestis, vaid üle kogu parlamentaarse maailma.
Kuid põhjuseks pole valed inimesed või valimissüsteemid, vaid pika aja jooksul tehtud otsused ressursside jaotuse kohta võimuharude vahel. Jäme ots on täitevvõimu käes. Juba ammu. Nii ka meil. Ühte ministrit nõustab, teenindab ja abistab ministeeriumis ligi 100–200 inimest. Ühte parlamendiliiget riigikogu kantseleis üks-kaks.
Kindlasti tuleb nüüd vahele-hüüdeid: aga ministeeriumides töötavad riigiametnikud on ju samuti kõik vajaduse korral parlamendi teenistuses! Teoreetiliselt jah. Praktiliselt – nii ja naa. Vene sõjaväes teadis iga reamees, kelle käes on reaalne võim – ohvitserid on kasarmus ainult päeval ja lähevad ööseks koju naise kaissu magama. Seersandid magavad aga reameestega samas kasarmus ka öösel.
Riigikogu on tore koht, kuhu aeg-ajalt kutsutakse, aga tööle võtmise, töö tegemise ja töö kaotamise koht on siiski ministeerium. Sõltumatust seadus-andlikust võimust või lahutatud võimude tegelikust tasakaalustatusest ei saa sellise proportsioonide erinevuse juures rääkida.
Peaks olema siililegi selge, kes ses olukorras tegelikult seadusi kirjutavad: seadusloome algatuse pool on valdavalt koondunud valitsuse kätte. Eelmise parlamendihooaja jooksul riigikogus arutatud rohkem kui 200 seadusest kahe kolmandiku algataja ja esitaja oli valitsus.
Vähe sellest, proportsioone kõrvutades on selge, miks isegi seaduste süvenenud aruteluks jääb parlamendil kohati jõudu napiks. Aastas koguneb ühe Kuka-Purtsest valitud tubli ja tööka parlamendiliikme kohta keskmiselt 20 seadust ehk kaks seadust kolme töönädala kohta. Neist osa nagu elektrituruseadus, võlaõigusseadus, avaliku teenistuse seadus või reklaamiseadus on ametnikearmee poolt kokku kirjutatud väikese raamatu mahtu tehnilised teosed, teised lühemad ja lihtsalt tehnilised. Enamikku neist tuleb enne vastuvõtmist arutada kolmel korral.
See on vaid pindmine statistika. Tegelikkuses on pilt natuke karmim, sest ega 101 inimest ole sarnase maailmavaatega ega arutle asju rõõmsalt koos või ühtemoodi. Erimeelsuste järgi jagunetakse ju fraktsioonidesse. Mõnes fraktsioonis on kogu tööks vaid kuus liiget, aga nendeltki oodatakse põhjalikku süvenemist igasse neist 200 eelnõust.
Aga need üks-kaks riigikogu liiget abistavat ametnikku? Seegi on statistika. Tegelikult on selle arvu sees ka autojuhid, koristajad ja muud vajalikud abimehed maja töökorras hoidmiseks. Sisulisi abilisi on iga riigikogu liikme kohta fraktsioonides ja komisjonides ametis 0,94.
Aus parlamendikriitika arvestaks eeltoodut ega tõttaks parlamenti ummisjalu kritiseerima lihtsalt selle eest, kui see asju oma peaga pikemalt ja põhjalikumalt seedida tahab (pidurdavad! venitavad! saali päevakorras ainult üks punkt!). Või kui pealesunnitud kiirema tempo juures süveneda ei jõua, siis sama suusoojaga kummitempliks olemises. Sellisel kriitikal puudub sisu.
Vale diagnoos, valed retseptid
Ootused parlamendiliikmetele ei piirdu aga ainult ninapidi seadustes tuhnimisega. Oodatakse paljut muudki. Teate isegi.
Seda veidramad on retseptid, mis pakuvad parlamentaarse korra aujärjele tagasi tõstmiseks veelgi abitumat, väiksemat või poole kohaga töötavat riigikogu.
On üllatav, et just nagu arukad inimesed suudavad ühe hingetõmbega esitada sisult täiesti vastukäivaid nõudmisi: ühelt poolt nõuda võimalustelt veelgi ahtamat ja abitumat parlamenti, ja teisalt kohustuste poolest ulatuslikumat ja kvaliteetsemat seadusloomet, pidevat sisulist debatti ning ööpäevast suhtlemist meedia ja valijatega. Linnaväljakul lärmab hulk arvamusliidreid, kes rebib tuvilt esmalt tiivad ja siis avaldab valjuhäälset pahameelt, et see rümp, sinder, ei lendagi.
Nali on selles, et tegelikult lendab. Võtke või öökapiraamatu mahtu perekonnaseadus, mille teksti parlament täielikult ringi tegi. Ja sai parem. Või teised mahukad ettevõtmised nagu pärimisseadus, töölepinguseadus, viimased riigieelarved, kaitseväe korralduse seadus – kõik need muutusid oluliselt ja sündisid vastuvõetaval kujul alles parlamendis. Avalikkus pole neist muutustest ja töötundidest kuulnudki, sest need on isegi meedia jaoks keeruliselt jälgitavad teemad. Ka praegu on just parlament see, kes annab uutele olulistele reformiseadustele, olgu nendeks siis põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, avaliku teenistuse seadus või elektrituruseadus, meie elu lõpuks määrava lõpliku kuju. Eurobaromeetri uuringute järgi on usaldus Eesti parlamendi vastu Euroopa keskmise tasemel või pigem isegi kõrgem.
Mis on eelneva jutu mõte? Ma ei ütle, et me peaksime või suudaksime üldist arenguratast tagurpidi pöörata ja parlamendi inimressurssi valitsusega võrdsustada. Ma osutan lihtsale tõsi-asjale, et oleme saanud sellise parlamendi, mille eest oleme olnud valmis maksma, või isegi pisut parema.
Esteedid ei ole sellise vaatepildiga muidugi rahul, aga meie parlament lendab isegi kärbitud tiibadega üsna hästi. Kas eelnevast tuleks järeldada, et poliitilises süsteemis ei saa ega peagi midagi muutma? Võib-olla peab, aga enne kui muutma asuda, peaks faktide najal olema üheselt selge, milles on probleem. Ühte väga selget ma näen.
100 aastat valimisi
USA-s on tavaks, et pangad ja muud finantsinstitutsioonid teevad oma majandusprognoose presidendi valimistsüklite kaupa: valimistsüklid mõjutavad majanduslikku käitumist ja investeerimisotsuseid. Valimis-eelsetel aastatel kulutused, eriti avalikus sektoris, suurenevad, valimiste järgsel aastal tõmbuvad kokku. On kummaline,
et meie ühiskonnateadlased valimisreformi teemasid käsitledes seda tõsiasja oluliseks ei pea. Meiegi pealinnas jooksis linnapea möödunud aastal kääridega ringi eri objekte avama. Tänavu klõbisevad üksnes kärpekäärid, sealhulgas investeeringute kallal.
Sellise süsteemi jätkudes ootab Eestit ees „lõputu valimispäev”.Võtke Exceli tabel ja lööge sinna sisse kõik valimised, mis meid järgmisel 100 aastal ees ootavad. Ja saate tulemuseks, et järgnevast 100 aastast tervelt 69 on valimisaastad, ülejäänud 31 aga valimiseelsed aastad. Kogu saja aasta jooksul pole kordagi isegi kaheaastast valimistevaba perioodi. Terve sajand kuluks valimistele! See on hullumeelsus.
Midagi tuleb ette võtta. Selline peatusteta keerlev valimiskarussell võib saada Eestile olemuslikuks probleemiks, sest pidev valimiste surve viib avalike kulutuste ja sealt edasi riigi võlakoormuse ja maksude kasvuni.
Reformierakond näeb kehtivas valimiskorralduses olulist ohtu Eesti järgmiste kümnendite poliitiliste otsuste kvaliteedile ning seepärast pakkus peaminister Andrus Ansip eelmisel aastal arutamiseks välja valimisreformi kava.
Ansipi ettepanek on muuta põhiseadust, et alates 2015. aastast toimuksid riigikogu ja kohaliku volikogu valimised iga nelja aasta tagant ühel ja samal päeval, märtsikuu esimesel püha-päeval. See eeldab mullu valitud kohalike volikogude volituste pikendamist pooleteise aasta võrra, kuni 2015. aasta märtsini.
Nii väheneks valimisaastate arv oluliselt. Näiteks toimuksid järgmisel kümnendil valimised mitte seitsmel, vaid neljal aastal. Järgmise saja aastaga võidaksime 16 valimistest vaba aastat.
Nagu iga reform, toob seegi ümberkorraldus kaasa muutusi võrreldes harjumuspärasega ja seetõttu kriitikat. Mõned arvavad, et see teeb olukorra poliitikutele mugavamaks, kuna siis ei pea enam nii sageli rahva mandaati küsima. Uskuge: poliitikud elavad need 100 kampaania-aastat lahedasti üle, aga kas ka Eesti, see on hoopis kahtlasem.
Valimisreform annaks valitsustele suurema võimaluse ratsionaalsete programmide teostamiseks ja koosmeele otsimiseks. Valimistevabad aastad oleksid palju väiksema lehmakauplemise ja poriloopimise aastad – rohkem aega jääks edasiviivate otsuste tegemiseks ja elluviimiseks. Lõppeks toimuvad ka ühendatud valimised iga nelja aasta järel ja poliitikud peavad isegi rohkem pingutama, sest topeltvalimistel on kaks korda rohkem kaotada.
Osa kriitikuid näeb reformikavas ohtu, et demokraatia väheneb ja üleriigilised teemad varjutavad kohalikud mured. Kulla sõbrad, meie äsjaste kohalike valimiskampaaniate keskseteks teemadeks olid pensionide kärpimine ja krooni devalveerimine! Tasuks tutvuda ka demokraatliku Rootsi kogemusega, kus need valimised on olnud ühendatud mõnda aega.
Uus kord võib tuua lõpuks lahenduse ka nn peibutuspartide asjus. Ühel päeval kahte kohta korraga kandideerimine on kõigi põhiseaduslik õigus, jääb aga valija otsustada, kas seda peetakse loomulikuks või naeruväärseks.
Demokraatia on oluline ja erakondade konkurents hea. Kuid Eesti vajab üha karmimaks muutuvas globaalses konkurentsis selle kõrval ka pikema-ajalisi poliitilisi sihiseadeid. Ja oluliselt suuremat koosmeelt ning töörahu. Pidevad valimiskampaaniad ei aita nende sihtide saavutamisele kaasa, pigem välistavad.
Valimisreform eeldab põhiseaduse ja põhiseaduse rakendamise seaduse muutmist. Kui 4/5 parlamendist on seda meelt, võiksid muudatused jõustuda juba enne selle riigikogu volituste lõppu. Esimesed ühisvalimised ootaksid Eestit siis 2015. aasta kevadel.
