Veelgi enam, sotside esimees Jevgeni Ossinovski, keda ma ükskord eksikombel nimetasin eeskujulikult eestimeelseks poliitikuks (olgu mul seepärast häbi), näeb sotsialistliku revolutsiooni aastapäeva tähistades juba Jüri Ratases järgmist peaministrit. See samm ei ole üksnes lühinägelik, vaid ka ohtlik, relvadega ei mängita.

Keskerakondlased eitavad sitkelt nagu partisanid ülekuulamisel partnerlusleppe toimimist, see olevat külma saanud. Seda juttu võivad nad rääkida Tšubikovile. Leping toimib suurepäraselt: Yana Toom transleerib vene propaganda seisukohti nii Tallinnas (nt siin) kui Brüsselis ning tundub, et Keskerakonnas ei häiri see kedagi. Jedinaja Rossija saadab oma külvivolinikke toetama Savisaart fašistliku liberalismi vastu (leidsid muidugi ka väärilise esindaja, Milonov on tuntud kloun, keda ei võeta tõsiselt isegi Venemaal). Ning põhiline: kui sellel lepingul ei ole mingit, no absoluutselt mitte mingit tähendust, siis miks hoiab Keskerakond sellest kümne küünega kinni?

Öeldu ei tähenda, et mul ei ole etteheiteid Reformierakonnale ja praegusele valitsusele. Reformierakond on ise korduvalt oma koalitsioonipartneritega käitunud reeturlikult ning meil ei ole põhjust seda unustada. Kuid veel vähem on põhjust sellest eeskuju võtta. Kui ma omal ajal liitusin Res Publica erakonnaga, paelusid mind mitmed nende põhimõtted, kaasa arvatud need, mida Juhan Parts pidevalt rõhutas: riigimehelikkus ja aus valitsemine. Kas tõepoolest ei leia Isamaa 2.0 nende väärtuste jaoks kohta?