Lubage esitleda: töötu koos abikaasaga

Kui mitu töötut oli presidendi vastuvõtul? Otseselt kutsututena ilmselt ei ühtegi. Vähemasti mitte nii, et heerold pidanuks kellegi puhul töötuks oleku kui staatuse välja kuulutama.

Samas me muidugi ei tea ka. Näiteks mõne loomeinimese puhul võib vabakutselise roll tähendada ju sisuliselt sedagi, et parasjagu päris õiget tööd polegi.

Kutsutute kaaslaste puhul võib olla küllaltki tõenäoline, et mõni neist tundis presidendi kõne tööpuudusest rääkivas osas ära omaenda olukorra. Kuid ilmselt pole päris vale öelda, et põhiosas istusid Vanemuise saalis inimesed, keda presidendi kõne tööpuudust käsitlev osa isiklikult väga lähedalt ei puuduta. Vähemasti veel mitte. Küllap on igaühel neistki oma tutvusringkonnas inimesi, keda see katk – millel tänavu ikkagi tundub Eestis oluliselt suurem mõju olevat kui paljukardetud seagripil – on ohvriks võtnud. Parafraseerides üht varasemat lendlauset: igaüks ilmselt tunneb praegu kedagi, kes tunneb kedagi, kes on lootusetult tööta jäänud.

Ikkagi võis karta, et presidendi ettearvatav teemapüstitus rääkida tööpuudusest, millest ei olnud sel korral kuidagi võimalik mööda minna, võib kujuneda pidupäevase kõnena sellises saalis kuidagi õõnsaks ja rutiinseks. Õnneks ei kujunenud.

President Ilves pidas päris tugeva kõne. Ja seda kuulati pingsa huviga. Ei olnud märgata mingit nihelemist, tukkumist ega vaikset omavahel lobisemist, mis kipub ju ikka vahel tulema, kui räägitav pikk jutt parasjagu ülearu huvitav ei tundu.

Mõtlesin enne seekordset aastapäeva, et ei kadesta riigijuhte, kes praegu kõnesid kirjutavad, sest tundus olevat päris keeruline leida sõnumeid, mida keegi praeguses olukorras ka kuulata tahaks. Eks oligi päeva jooksul ka mõningaid selliseid pidupäevajutte, mis suurt midagi ei öelnud. Vähemasti kahe suure erandiga – kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa ja president Ilvese oma.

„Nad ei taha töötada”

Loomulikult ei saagi nii kitsalt võtta, nagu kõnelenuks president oma iga-aastast olulisimat kõnet pidades vaid neile, kes istusid parasjagu Vanemuise saalis. Selge, et palju kordi suurem auditoorium oli otseülekande ajal teleekraanide ees, pluss veel kõik need lehelugejad ja muud huvilised, kes kõnet hiljem paberilt või internetist üle loevad.

President on nüüd tööpuudusega võitlemisest kõnelenud. Tundub, et mõjuvalt ja veenvalt. Mis saab edasi? Lihtsaid vastukäike töötusele ilmselt ei ole. Kui need oleksid kusagil mujal maailmas juba välja mõeldud, saaks ju Eestis teiste tegevust kiirelt kopeerida.

Seda me ometi oskame, sest mida muud me viimase paari aastakümne jooksul siis ikka põhiliselt teinud oleme? Aga nii tarku nõunikke ja nende soovitatud geniaalseid abinõusid tööpuuduse vastu pole näha olnud ei president Barack Obama ega kantsler Angela Merkeli lähikonnas, kui vaadata maailma vägevamate poole. Kõik on ühel või teisel viisil hädas ega suuda imet teha ka ülisuurte rahasummade käiku panemisega, mida Eestil nagunii pakkuda ei oleks.

Presidendist oli kindlasti õige juhtida tähelepanu eelkõige väärastunud mõtteviisile, mis majandusbuumi ajal kujunes meie liberaalses varakapitalistlikus majanduspoliitikas lausa kirjutamata eelduseks – et töötu on ise oma hädas süüdi. Et on olnud kas laisk, saamatu või lausa polegi tahtnudki tööd teha. Enam see kindlasti väga-väga paljude puhul nii ei ole. Ei pruukinud muidugi varemgi olla.

Võib-olla tõesti jõuab täna­vu esimest korda ka seal Vanemuise saalis istunud inimeste enamikule päriselt koha­le, et asjaolude piisava kokkusattumise puhul võib igaüks neistki olla mingil hetkel samas olukorras.

Sel taustal langeb vahest ka senisest viljakamale pinnasele soov pikendada töötutele tehtavaid väljamakseid töötukassast, mis kuuldavasti loodab lõpetada tänavuse aasta kena kasumiga. Kindlasti on vaja midagi ette võtta mõttetult paindumatu korraga, mis ei lase töötuks jäänul pisimatki pakutavat ajutist tööotsa vastu võtta, ilma et töötustaatus kohe katkeks.

Tahaks näha, et lõpeb ükskord kohatu iroonia sotsiaalsete töökohtade teemal. Teatud mõttes võib öelda, et parteiliselt jagatud riigikogu tagapingid on ka samasugused sotsiaalsed töökohad kui Tallinna trollibussi reisisaatja oma. Sotsiaalseid töökohti on meie ümber väga palju, kui natuke järele mõelda. Aga kindlasti on tõsi, et sotsiaalsed töökohad ei lahenda tööpuuduse sisulisi probleeme. Ei ole ju võimalik teha sellist end ise juustest üles tõstnud parun Münchhauseni trikki, et pakkudagi kõigile Eesti inimestele tööd riigi või omavalitsuse palgalisena.

Kadunud väikeärid

Eesti on liiga kiiresti ja liiga täielikult globaliseerunud. Euroopa riikides käies näeb tänavate ääres millegipärast palju rohkem väikesi poode ja pagariärisid kui meil. Seda on tore kogeda kui mitmekesisust, aga sama tähtis roll on neil kindlasti ka kohalikus tööhõives. Meie kaubanduse ja muudegi elualade ülikiire ja tohutu ulatusega ketistumine ja tsentraliseerumine pole mitte ainult teinud vaesemaks tarbija valikut, vaid ka suretanud välja väikesi tööandjaid ja asendanud neid kombinaatliku suurettevõtlusega. Tei­ne probleem on, et kui turul teevad ilma suured tegijad, siis on uutel väga raske alustada, sest turule pääsemise künnis aetakse väga kõrgeks. See ei soosi oma väikese ettevõtmisega alustamist, mida sõnades praegu kõigile tööta jäänutele soovitatakse. Väikesest riikliku abi stardikapitalist võib jääda väheseks, kui näed, et edaspidi tuleb rinda pista ülekaalukalt suurte vastastega.

Samasse ritta käib ka viimase paari aastakümne ülistuslaul väliskapitalile ja välisinvesteeringutele. Rasketel aegadel nagu praegu on ju näha, et pigem jäävad kohapeale alles ikka kohalikud ettevõtjad, sest neil polegi eriti kuhugi kodust ära minna. Väliskapital tuleb ja loob töökohti, aga see abstraktne väliskapital võib ka suhteliselt kergemini kaabut tõsta ja lahkuda – näiteks Aasiasse veel odavama tööjõu juurde.

Kas meie praegune olukord on tõesti lootusetu? Kui Soomes oli lama, siis vaatasime hõimuvellede kurtmist pigem kerge mõistmatusega. Siit vaadates tundus, et nad elavad kriisist hoolimata väga hästi. Kui meie nüüd räägime, et oleme kohutavas kriisis, siis ilmselt näiteks keskmise ukrainlane või grusiin ainult kadestaks seda olukorda võrreldes oma koduse seisuga. Kui me ise 1990-ndate alguses vaatasime tulevikku lootusrikkalt ja uskusime endasse, siis võrreldes selle ajaga on Eesti praegune stardipositsioon ikka­gi võrratult parem.