Lugeja kiri: Ratastoolis talvel välja ei pääse
Kas siis suure saladuskatte all on murutasandist allapoole uuristatud metroo, ja kuna siis pidulik lindi läbilõikamine oli? Kus on peatused?
Minu maailm ja linnapilt on pisut teistsugune. Elektriratastooli inimesena (elu esimesed rattad all!) tean hästi, et järgmine kord julgen õue hangede vahele minna alles kevadel.
Seniks mängin koduakna ees Haapsalu Valget Daami ja püüan niimoodi talve üle elada.
Olen kuulnud tõsilugu ühest tundmatust rahvasaadikust, kes sattus eksikombel enda jaoks võõrale territooriumile – trammi.
Võõristus oli suur – hirmunult ringi vaadates, pea õlgade vahel, pääses ta viimaks Vabaduse platsil vabadusse ja ohkas kergendunult: „Läks veel hästi!” Südamlik lugu, kas pole?
Äkki peaks linnavalitsus palkama ühe ratastoolimehe, kes rohujuure- ja jäätasandil teeks tiire ümber linnavalitsuse kvartali ja pärast kannaks ette, kuidas lood on. Sama mees kontrolliks ka Toompea koridore.
Ennast ma seda tööd tegema ei paku – mul mitmed elutööd veel pooleli.
Reaalsuskontrolli tarbeks aitaks ehk sellestki, kui linnaosade vanemad koliksid mikrorajoonidesse, mille vanemad nad on.
Siis oleks neil kõik elutööd käe, jala ja pea juures kenasti koos ja meeleolukaid enesekiituspuhanguid jääks edaspidi vähemaks.
Lemming Nagel, maalikunstnik
