Lugeja: suurim loodusõnnetus Austraalias
Kui oled siin 60 aastat elanud, siis ei suuda mõista miks on keegi hakanud Austraaliat nimetama "roheliseks mandriks", sest suurem osa mandrist on suurem osa aega hoopis valkjas-kollane või pruunikas-hall.
Ainult euroopalikult üles haritud rannikuriba ja troopika põhjas on roheline.
Austraalia loomulik taimestik on kõik miljonite aastate jooksul kohaldunud kuumusele ja kõige suurema looduvara, vee, alalhoiule - lehtede kaetus vahakihiga või karvakestega annabki rohelisele hallika varjundi.
Esimene nädalavahetus veebruari alguses andis jällegi ülidramaatilise pildi Austraalia karmusest, seekord idarannikul.
Mõned nädalad kestnud kuumalaine oli kuivatanud taimestiku krõbedaks, nii et iga pisimgi säde oli võimeline alustama tuld, mis peagi paisus kontrollimatuks tulemölluks, nagu väga paljud ka oma televisiooniekraanidel nägid.
Victoria pealinnast Melbourne'ist ida, põhja ja loodepoole loodusele lähemale elama asunud inimesed väikestes asulates ja linnakestes olid juba harjunud igaaastase tuleohuga. Oli ju varemgi olnud suuremaid tulekahjusid, kuid peaaegu alati oli nii ametlik kui vabatahtlik tuletõrjujate vägi sellest jagu saanud.
Inimestel oli vaba valik otsustada, kas jääda oma kodu kaitsma või põgeneda eest ära kaugemale, kuhu tuli ei ulatuks. Traditsiooniliselt näis enamik olevat kodu kaitsmise poolt. Põgeneda soovitati varakult.
Kuid seekord levis tuli lugematutes kolletes nii kiiresti, et ei olnud palju aega otsustamiseks ja põgenemiseks. Paljud tegid välja vaatamiseks majaukse lahti ja pidid kohe lämmatavas kuumuses ja suitsus auto poole jooksu panema.
Must suitsupilv tegi tee nähtamatuks ja peagi kaotati see käest või sõideti teisele autole otsa. Pole kunagi varem näinud teedel nii palju põlenud autosid, mitmetel uksed lahti, kust meeleheitel inimesed olid jala edasi püüdnud põgeneda, mitmetes sõitjate kõrbenud surnukehad.
Täna hommikuks oli loetud 195 surnut, üle 800 hävinud kodu. Arvatakse, et surnute arv võib suureneda.
Helde südamega australlased tõttasid kaaslastele appi
Mitmedsajad hirmunud inimesed põgenesid tuleohust pääsenud asulatesse, kus kohalikud elanikud kohe neid trööstima ja abistama asusid. Juba pühapäeval olid riigi ning Victoria osariigi peaministrid seal olukorraga tutvumas ja kannatanuid julgustamas.
Mujalt tulid inimesed oma kodudest autotäite riiete ja toiduga. Kohe algasid ametlikud korjandused, peaminister lubas 5 miljoni dollarilist toetust, mida eriti vajasid need, kes olid kodunt jooksnud ilma pennita taskus, teisipäeval oli üles löödud telklinn ja täna, kolmapäeva, hommikul oli asutustelt ja rahvalt kogunud toetust juba 31 miljonit dollarit.
Austraallased on helde südamega. Muidugi ei aita raha üle armsate inimeste kaotusest ega üle elatud traumast. Keegi ei suuda heastada valu, mis valitseb südames, kui peale enda pääsemist tagajärjetu vanemate, laste, elukaaslaste ja sõprade otsimine lõpeb nende kõrbenud säilmete identifitseerimisega.
Täna, kolm päeva peale kõige suuremat hävitust kestavad tulekahjud edasi, vaatamata jahedamale ilmale. Järgmiseks nädalavahetuseks ennustatakse ilma soojenemist, millega kaasuvad uued tuleohud. Mitmete tulekollete alustamist peetakse inimkäe tööks.
Politsei uurib ja peaminister nimetas selliseid inimesi massmõrvariteks, kuid ainult samaaegsete, kuid õnneks mitte elukardetavate metsapõlemiste algatajana naaberosariigis New South Walesis, on kinni peetud vaid üksainus mees.
Paljudes tuleohuga ühenduses olevates ametiasutustes on alanud katastroofi põhjuste otsimine. Kuna oletatava kliima soojenemisega suureneks ka ülikuumade päevade arv, siis räägitakse seadustest, mis võimaldavad sunniviisil evakueerimist, piiravad metsa sisse maja ehitamist, nõuavad tulekindlamaid majaehituse materjale ja isegi majade juurde tulekindlate varjendite ehitamist, jne. Ühes majas seekord olevat elanikud tulekindlas varjendis oma elud päästnud.
Austraalia on ka kontrastide maa. Just enne Victorias möllanud tulekahjusid vaevlesid põhjarannikul Queenslandis Innisfaili ja teiste linnakeste elanikud uputuste käes, mis juba testkordselt nende kodud vees asuvateks saarekesteks muutsid.
Praeguseks ei ole õnneks veel teada, et mõni eestlane nendes loodusõnnetustes kannatada on saanud.
Sydneys Austraalias 11. 2. 2009
