Eesti vabadusmonument peaks olema kindlasti kõrgel kohal, Harjumäel näiteks. Hüljata tuleks rahvuslik hobuse ja vankri motiiv ning astuda julge postmodernistlik samm. On aeg olla ameerikalik.
Harjumäe kõrgeimal künkal võiks asuda sõiduauto Ford Focus näiteks. Niisugune rahvaauto sümboliseeriks valitsejate rahvalähedust ja Eesti demokraatlikku riigikorraldust ning teeks samal ajal ka sümboolse kummarduse meid proteeerivale Lääne suurriigile.
Autos oleks kolme Eesti presidendi-vabadusvõitleja kuju. Rooli hoiaks Konstantin Päts, kes ruulis Eestimaa kubermangu välja ühtsest ja jagamatust Venemaa impeeriumist, tegi temast iseseisva riigi. Tema kõrval asuks Lennart Meri – mees, kes juhtis Eesti välja süngest sovetlikust okupatsiooniikkest, tagaistmel aga Arnold Rüütel – president, kes loovib meie vabariigi Euroopa Liidu ning NATO idüllilistele rahuvetele. Vabad kohad oleksid autos mõeldud Eesti tulevastele presidentidele, millega me demonstreeriksime poliitilist ettenägelikkust.
Monument oleks suure seesmise dünaamikapotentsiaaliga. Olude muutumisel oleks võimalik kujusid autos ringi tõsta. Teiseks vabadusmonumendi vooruseks oleks tema mobiilsus – teda saaks veeretada mööda Eesti maakondi, ikka ühelt kõrgendikult teisele. Väike kleeps Marlboro autol aitaks ootuspäraselt lahendada ka monumendi püstitamise finantsilise külje.
Auto juurde Harjumäel viiks kolm teed – üks sinine, teine must ja kolmas valge. Iga teerada viiks Eesti erineva presidendi juurde ning oleks palistatud selle suurmehe elu tähtsamatest sündmustest jutustavate tahvlitega.
Kolm teerada kolme presidendi juurde annaksid alternatiivi pärjaasetajatele vastavalt sellele, milline on nende parteiline kuuluvus, usutunnistus, rass, rahvus ja see, kas nad tulevad idast või läänest. Harjumäe puude ja põõsaste alla on delikaatselt asetatud vabadus-, liiva- ja äratuskelli.
Eesti rahva enamus, kelle nimel ma loomulikult räägin, ootab väljakannamatult vabadusmonumendi püstitamist.
Mati Graf
Eestlane on olnud IN rahvas
Omariikluse taastamisega alustasime Uue Eesti loomist. Eeskuju võtsime Paremast Euroopast, kuid mõistsime ka, et eestlase eripära on IN. Tänaseks oleme rajanud Euroopa normi kohase riigi Eesti. Aga me ei tea, kas me tahamegi enam olla eestlased?
Tahame, et Eesti oleks Euroopa ruumis iseseisev, aga samas ka Euroopa Liidu liige. Globaalne maailmakorraldus ohustab eurooplust, kardetakse euroopluse kadumist, massi-identiteedi teket. Eurooplus vajab säilimiseks värsket verd – Euroopa turg januneb eliitkauba järele, seetõttu on eestluse vaim kõrgelt hinnatud.
Meie otsustame, kas homme sünnivad Eestis eurooplased. Kas Eesti elu, meri, muld ja taevas saavad Euroopaks. Kui me läheme 14. septembril suure-E poolt hääletama ainult eesmärgiga saada eurooplasteks, sureb eestluse vaim jäädavalt. Kui me otsustame astuda suure E-tähtede ritta kui tuleviku Eesti, kaitstes ja austades oma esivanemate loodud eestlust, siis me teame, et oleme siiamaani IN rahvas.
Merli Vakepea
