Lugeja Ülo Pihlak juhtis Eesti Päevalehes tähelepanu eksitusele viis aastat tagasi välja antud EE 10. köite 122. leheküljel, kus eesti väejuhid on esitatud nn peegelpildis. Samuti on segi aetud Andres Larka ja Jaan Soots.
Need vead ilmnesid kohe pärast raamatu trükkimist. Viimane nimetatud eksitustest on parandatud juba kolm aastat tagasi EE 13. köites. “Peegelpilt” leiab oma õige koha eeloleval sügisel ilmuva EE 12. köite veergudel. Täname veel kord Ülo Pihlakut tähelepanu juhtimise eest.
Hardo Aasmäe, Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse esimees
Lapsed on väärtus
Meie lugupidamatust lastega peredesse väljendavad alatasa kerkivad kahtlused, kas äkki mõned (asotsiaalsed) pered ei tee lastetoetusest äriideed? Lugupidamatust väljendab seegi, et harva näeb tipp-poliitikuid poseerimas lasterikaste perede keskel, sagedamini on nad ärimeeste ja muude avaliku elu tegelaste seas.
Lugupidamatust väljendavad sõnadki – kui räägime paljulapselistest peredest, tuleb tahtmatult silme ette pilt kehvavõitu riietatud seltskonnast, kellel on lastevaenulikus Eestis raske elu. Aga võiksime rääkida lasterikastest peredest. Sest lapsed on rikkus. Võiksime mitte rääkida peretoetustest, sest toetusi vajavad hädised, eluga mitte toime tulevad inimesed. Laste kasvatamine on käsitletav tööna, nagu kinnitab 1999. aastal valminud laste- ja perepoliitika kontseptsioon. Rääkigem siis tasust selle töö eest.
Perekond ja lapsed ei ole väärtus, mida imetletakse. Pigem on lapsega ema tülikas paluja, tööandja jaoks ebakindel töötaja, kes lapse haiguse ajal võib ootamatult töölt puududa. Ei tahaks küll kedagi ärritada minevikunäidetega, kuid isegi okupatsiooniajal, kus perekond oli väärtus vaid sõnades, autasustati lasterikkaid emasid emamedaliga või kangelasema ordeniga. Tollal oli see tõsine ühiskondlik tunnustus. Mis on selleks praegu?
Väärtushinnangud ühiskonnas muutuvad aeglaselt. Võimalusi hinnangute muutmiseks on palju. Näiteks isiklik eeskuju toimib alati. Mis oleks, kui poliitikud mõne piduliku vastuvõtu asemel tuntud isikutele teeksid sedasama lasterikastele peredele? Ja mitte Tallinnas, vaid kusagil maakonnas. Eesti on ju siiski nii väike.
Avo-Rein Tereping, psühholoog
Südamlik tänu
Tänan südamest onkoloogiakeskuse arste Heli-Tobre Madist ja Jüri Piirsood, kes mind 8. veebruaril opereerisid. Samuti suured tänud arstidele Prits ja Tšuzmarov, kes nägid palju vaeva operatsioonijärgsel kriitilisel ajal ja tõid mind ohtlikust olukorrast välja.
Kõik, kes mind ümbritsesid, olid väga kompetentsed ja asjalikud. Tooksin välja dr Vaari, kes suutis süstida mulle elutahet. Palju tänu ka õdedele ja hooldajatele, kel jätkus head suhtumist ja lahket sõna haigetele. Teie juures oli nii turvaline ja hea olla. Arstidele soovin aga teravat nuga ja kindlat kätt ning jätkake samas vaimus.
Lehti Turulinn, tänulik patsient 16. palatist
