Lugenud endise sotsiaalministri Siiri Oviiri vastulauset oma erakonnakaaslasele Heimar Lengile (EPL 15.08) artikli kohta, mis puudutas ravimihindade tõstmist Oviiri ametiajal, tahaks avaldada omapoolset arvamust.
Teatavasti ei ole vanurid tänaseni andestanud Oviiri jaburat tervishoiupoliitikat, mis “ratsukäiguga” kaotas järjekorrad apteekides ja raviasutustes, tõstes vanuritele eriti elutähtsate ravimite hindu.
Loomulikult ei lasu süü ainult juuraharidusega Siiri Oviiril, vaid palju sügavamal tervishoiusüsteemis. See tuletab meelde tuntud vanasõna: iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde.
Arvo Mõttus, Tallinn
Ühiskondlik kokkulepe augustivalguses
Liiguvad kuuldused 50-leheküljelisest ühiskondlikust kokkuleppest. Nii pikka dokumenti loeb vaid mõni inimene, järelikult ei saa see olla ühiskondlik kokkulepe.
Samuti nullistaks põhjalik ja kõikehaarav ning -määrav dokument erakondade üld- ja valimisprogrammid, lisaks ei ole leppe täitmist võimalik tagada ega kontrollida.
Esmaspäevase “Augustivalguse” külaline Hans H. Luik sisuliselt formuleeris vajaliku ja toimiva ühiskondliku kokkuleppe märksõnad – iive ja haridus. Kui meil on haritud inimesed, siis nad lahendavad kõik küsimused. Ka saaks ja tuleks hariduse kaudu vähendada kihistumist.
Saates oleks nagu kõlanud viide ka Eesti eriprobleemile – muukeelse elanikkonna integreerimisele, mis võiks olla kolmas punkt leppes. Allakirjutanu arvates oleks siin lahenduseks tugev vene kool, mille põhi- või gümnaasiumihariduse tunnistuse saamiseks peab noorel olema vajalik keeleoskus hariduse jätkamiseks eestikeelses koolis. See võimaldaks noortel töö kaudu integreeruda ühiskonda. Rahvusliku ahistatuse vältimiseks tuleks neis koolides anda soovijatele vabatahtlikkuse põhimõttel head lisaharidust vene keele ja kultuuri alal.
Selline ühiskondlik kokkulepe oleks mahutatav ühele leheküljele ja oleks nii kõigile mõistetav. Mis veelgi tähtsam – on võimalus, et lepe toimiks ja see oleks kontrollitav.
Aasta või paari pärast, kui ühiskondlik kokkulepe on saanud osaks Eesti ühiskonna elust, võiks saadud kogemuste alusel kaaluda selle täiendamist.
Lisada võiks näiteks tervishoiu muutmise ühiskondlikuks hüveks äriteenuse asemel, majanduskasvu ja tööhõive aktiivse toetamise riigi poolt, avalikus sektoris korruptsiooni, raiskamise ja ebaõigluse vähendamise, narko- ja aidsiennetuse või mingi muu ühiskondlikult olulise ülesande.
Peep Reinas, Kohtla-Järve
