Eesti on saanud nüüd valitsuse, kes pöörab eeliskorras tähelepanu laste- ja noorteprobleemidele väga mitmest aspektist. See on muretsemine kasvava põlvkonna pärast üldse, veidi kitsamalt kooli pärast, ja nüüd viimati kindel soov astuda konkreetseid samme võitluses koolivägivallaga. Pole kahtlust, et koolivägivald on nii vägivallatseja kui ka ohvri isiksust sügavalt kahjustav nähtus.
Koolivägivald võrsub mitmest juurest, millest üheks on ka kodu. Kodu muutma ei saa valitsus oma meetmetega enamikul juhtudel tulla. Kodu muudab üldine areng ühiskonnas ja siin on loota paranemist.
Nulltolerantsi nõue koolivägivalla suhtes on asjakohane, sest mõttekas on aega viitmata astuda samme, mis on tõesti astutavad. Mitte aga jääda lootma, et ühiskondlike olude üldine paranemine toob iseenesest kaasa ka vägivalla kadumise koolist.
Eesti Lastevanemate Liit kutsub kõiki lapsevanemaid üles toetama valitsuse koolivägivallavastaseid algatusi, tihendama sidemeid oma laste koolidega, olema tähepanelik lastelt tuleva info suhtes vägivallajuhtumite kohta ning neile kodanikujulgelt reageerima.
Ago Künnap, Eesti Lastevanemate Liidu esimees
Siisitajad Pariisis
ETV on järjekindel. Ka kergejõustiku MM-i kommentaarid telliti väljast. Oletatavasti on härrad Kaljuveer ja Osila pärit Ameerikast. Nii näib nende keelepruugi järgi. Välismaalase kohta on nad eesti keele küll üsna hästi ära õppinud, aga emakeel lööb ikka läbi. Aina kostab, et keegi on juhtimas (is leading) või tulemas (is coming) või minemas (is going) jne.
Ameeriklastena nad muu maailma asju suurt ei tea. Nende meelest (kui uskuda nimede hääldamist) elavad Tehhis venelased, LAV-is sakslased, Jaapanis itaallased jne.
Välismaalaste haridustase ei küüni alati eestlaste omani. Nende arust valitses Prantsusmaad Naapoleon, Prantsuse linn olevat Arlee ja Pariisis voolavat Seini jõgi.
Aga miks siisitajad? Sellepärast, et algajad kommentaatorid ei saanud lausa lausetki lausuda, ilma et sekka poleks pudenenud sõnake “siis”. Ja härra Kaljuveer vajab hädasti logopeedi abi, et aina ei kostaks “siisä, finišeerubä, tõukabä, mädal” jne.
Uno Liivaku, Tallinn
Teadlaste avaldus
Nelikümmend põlvkonda on Eesti kuulunud Euroopa kultuuriruumi ning muutunud koos Euroopaga. Ajaloorattad on teinud järske pöördeid, kuid eestlaste identiteeditunne on püsima jäänud ja tugevnenud.
Euroopa, meie ühine kodu, on leidmas uusi radu. Eesmärgiks on nii üldise heaolu kasv kui ka rahvusliku mitmekesisuse areng. Koostööst saavad tuge majandus ja kultuur, riigid ja regioonid, ühistegevus ja üksikinitsiatiiv. Euroopa sihiks on teadmistepõhise ühiskonna kujundamine. Selleks tuleb pingutada kõigil, luues ja jagades teadmisi ja ressursse ning kokku leppides reeglites.
EL on rajamas ühist teadusruumi, mis teenib eesmärki muuta Euroopa maailma innovatiivseimaks piirkonnaks. Eesti ülikoolide ja teadusasutuste, teadlaste ja üliõpilaste osalus selles kujunevas ruumis on juba kandnud head vilja.
Jäädes Euroopa arengus kõrvaltvaatajaks, loobuksime osalusest otsuste tegemisel, mis meid ikkagi mõjutavad. Üksiolemine, üleilmastumisest hoidumine pole vahend ei heaolu tõusuks ei arenguks ega julgeolekuks. Eesti ei pea kartma laienevat koostööd Euroopaga, vaid hoopis kasutama uusi võimalusi.
Eesti Teaduste Akadeemia on veendunud, et liitumine Euroopa Liiduga on kasuks Eestile tervikuna ja vajalik tingimus teadmistepõhise Eesti loomisel.
Eesti Teaduste Akadeemia nimel Akadeemia juhatuse liikmed:
Jüri Engelbrecht, Ene Ergma, Ülo Jaaksoo, Jaak Järv, Ain-Elmar Kaasik, Dimitri Kaljo, Rein Küttner, Endel Lippmaa, Peeter Tulviste, Mihkel Veiderma, Richard Villems
