Saarlaste maakonnalehes Meie Maa käib arutelu, kus väideldakse selle üle, kas muinsuskaitse, looduskaitse ja keskkonnakaitse huvid on vastandlikud või peaks tegema hoopis koostööd? Liigi Homo sapiens esindajana pean ma vajalikuks ja koguni loomulikuks selle liigi arengut, mitte taandarengut.

Alates 20. sajandist on tsiviliseeritud maailmas aktuaalne looduskaitse aspekt. 21. sajandil nõuavad looduse kaitsmist, sh linnades, nii kohalikud käitumisnormid, seadused ja eeskirjad kui ka rahvusvahelised lepped.

Hiljuti saime teada, et Kuressaare linnusepark ja selle ümbrus on tähtis nahkhiirte elupaik – suurima kontsentratsiooniga ja liigirikkaim nahkhiirepaik meie saartel. Kuressaare linnuse piirkonnas on aastate jooksul leitud kokku 7 liiki nahkhiiri, sealhulgas 3 Eestis haruldast liiki.

Alates aastast 1991 kaitseb nahkhiiri ka "Euroopa nahkhiirte kaitse leping", millega meie naabermaad Läti, Leedu ja Soome on ühinenud. See leping annab juhised nahkhiirte kaitseks kogu Euroopa alal ja nimetab sealhulgas ka peamised kaitsetegevused: kaitsta nende loomade tähtsaid elu- ja varjepaiku, teavitada avalikkust nende halvast olukorrast, luua avalik töörühm ja korraldada tegevus ohtu sattunud nahkhiirte kaitseks.

Siiski oli mõne aasta eest toimunud Kuressaare linnuse ja mere vahelt puude mahavõtmine ootamatus nii nahkhiirte uurijaile kui ka seiretöötajatele. Linnuse merepoolsel küljel paiknevad nahkhiirte toitumispaigad avanesid tuultele ja loomad olid sunnitud sealt lahkuma. Kavast puud Kuressaares maha võtta ei hoiatatud ette ei nahkhiireuurijaid ega seiretöötajaid – nõnda tegutses Kuressaares nn "suletud ühiskond", kelle komme on Eestimaal "stagnat mängida", silmi sulgeda ja ühiskonna püsiväärtusi lõhkuda.

Niisiis on Kuressaare puhul tegemist nahkhiirte tähtsa (meie saartel tähtsaima) elupaiga ohtu sattumisega ning vastavalt kehtivatele seadustele ja lepetele tuleb selles olukorras nüüd tegutseda.

Matti Masing, loodusteadlane

Võrdsusest ühiskonnas

Suur osa praeguse Eesti inimestest on elanud nõukogude ajal, kus meid kõiki püüti võrdseks teha. Paraku – teatud võrdsus on ja ka jääb möödapääsmatuks.

Osa noori inimesi on seoses emapalgaga välja ütelnud mõtte, et nemad selles küsimuses võrdsust ehk kommunismi tagasi ei taha, veelgi enam, võrdsus olevat isegi ohtlik. Kõik see, mida me ise teeme, võib teiste suhtes olla ebavõrdne. Näiteks auto või maja ostmine olukorras, kus teine inimene saab endale lubada ainult jalgratast.

Riigi asi on anda mõlemale võrdne võimalus toimetamiseks, ülejäänu sõltub juba inimesest enesest ja vastavalt sellele võidakse ka mitmesuguseid hüvesid omale lubada. Kogu küsimus on ju selles, millal tuleb õun lõigata pooleks, millal jaotada võrdselt.

Leena Arras, 4 lapse ema

Tööinimesel on missioonitunne

Iibeprobleem on eesti rahva tõsine mure. Olen soodustusi ootamata neli last sünnitanud, kuigi sooviks oli viis. Aga ka emapalk ei pane sünnitama.

Esimesel eluaastal ei ole virgal emal nii palju kulutusi. Väljaminekud kasvavad alates lasteaiast: lasteaiamaks, riided, üritused, pildistamised jne. Koolis: õppevahendid, riided, sh spordiriided, igasugused üritused ja ringid. Ülikoolis: ühiselamuüür, sõiduraha, elamisraha, riided, õppevahendid.

Tunnen ainult süütunnet, et ei piirdunud kahe lapsega. Nüüd on raske, viiendast pole mõtet unistadagi, kuigi olen terve ja töökas inimene ja kõik neli last on terved. Ja on perekond isaga! Siit järeldus: normaalne inimene mõtleb siiski tuleviku peale, kui muretseb veel ühe ilmakodaniku. Algul emapalk, aga edasi?

Kes siiski hoiab ühiskonda ülal – eks ikka terve ja tugev tööl käiv inimene. Käime abikaasaga mõlemad tööl, aga raske on ikkagi ja nii on valdaval enamikul tublisti töötavatel perekondadel. Ainult et tavaline tööinimene on ka suurema missioonitundega ja valutab siiralt südant eesti rahva tuleviku pärast.

Aase Saareväli, Tallinn