Mart Vilt kirjutab lugejakirjas “Veel monumendist”: “Mõistkem: Teises maailmasõjas olnud mehed ei võidelnud iseseisvuse taastamise eest. Seepärast loen monumenti raiutud teksti järjekordseks nurisünnituseks.”

Eesti iseseisvuse eest võitlesid 1941. aastast metsavennad, kes paljudes kohtades vabastasid Eesti enne Saksa vägede saabumist. Pärast Eesti vabastamist Nõukogude okupatsioonist astusid paljud 16–17-aastased noored vabatahtlikult Saksa väkke, et vabastada Eestis vangistatud ja küüditatud Siberi laagritest ja maksta kätte tapetud omaste eest.

Kui 1944. aastal jõudis vihatud okupant Eesti piirile, siis Eesti viimane peaminister Jüri Uluots pöördus Eesti Vabariigi nimel, kelle seaduslik esindaja ta oli, sakslaste poole üldmobilisatsiooni loa, relvastuse ja vormide saamiseks. Luba saadi ja üldmobilisatsioon kuulutati välja. Munder, mida varemalt kandsid tuhanded vabatahtlikud, muutus nüüd ametlikuks eesti sõduri vormiks. Saksa vormile oli lisatud mõõgaga käe kujutis ja rahvusvärvid.

Loomulikult võitlesid eesti sõdurid Eesti iseseisvuse nimel, mitte aga Saksa riigi eest. Paariks päevaks suudeti isegi Eesti lipp Toompeale heisata.

Au ja kuulsus olgu kõigile eesti sõduritele, kes võitlesid vapralt Eesti vabaduse nimel, ja monument Pärnus jäägu seda alatiseks meenutama.

Boris Merilain

Õige monument

See artikkel (Mart Vilt, 8.12.) ei vääriks üldse tähelepanu, kui ei solvaks kümneid tuhandeid eesti mehi, kes 1941. aastal läksid vabatahtlikult Punaarmee vastu sõdima. Mart Vilt leiab, et ei sõditudki vaba Eesti eest. Ei tea, mille pärast läksid siis noored mehed Venemaa lagendikele külmetama ja surema.

Vildile ei meeldi üks ega teine mälestusmonument Pärnus. Ühel pole õiged sõnad, eelmine, Saksa sõduri vormis kujuga, oli monstrum. Ei tea, millise nime annab Mart Vilt sellele tõelisele monstrumile Tõnis- mäel. Kas Vabadussammas?!

Peab olema ikka äärmine jultumus maha teha vabadusvõitlejate kannatused ja ohvrid.

Kaljo Odar, vabadusvõitleja

Hea seadus valel kujul

Liikumine Eesti Lapse Eest (ELE) on rahul, et vanemahüvitis järgmisest aastast kehtima hakkab. Samas peab ELE valeks, et seadus võeti vastu kujul, mis ei arvesta enamuse arvamusega. Seaduse vastuvõtmisel ei arvestatud kümnete organisatsioonide muudatusettepanekuid, mis lähtusid lapse huvidest. Sisuliselt toodi ühiskonna kui terviku huvid ja lapse huvid ohvriks poliitilisele lehmakauplemisele.

Meil on hea meel, et riigikogu ja valitsus on hakanud tunnistama, et peale lühiajalise vanemahüvitise on iibe tõstmiseks ja laste olukorra parandamiseks vaja astuda teisigi samme. Saades küll aru, et riigi võimalused on piiratud ja kõike korraga ei saa, ei mõista me siiski, miks ei kasutatud otstarbekamalt seda suurt summat, mis nüüd hakkab kuluma ainult lapse 11-kuuseks saamiseni makstavale ning isegi rikaste lääneriikide mõistes heldekäelisele vanemahüvitisele.

Küsimus on eelkõige riigi vahendite otstarbekas kasutamises. Meenutagem, et mitte kusagil mujal ei ole vanemahüvitisele järgnev riigipoolne toetus laste kasvatamisele nii väike kui Eestis, ning et ka meile sageli eeskujuks toodavates jõukates Põhjamaades kehtib samasuguse hüvitise maksmisel ka ülempiir, mis on lähedane riigi keskmisele palgale.

Samas on positiivne, et vanemahüvitise debati tõttu on paljusid laste ja peredega seotud probleeme ühiskonnas senisest paremini teadvustatud. Tänan kõiki ühiskondlikke organisatsioone ja üksikisikuid, kes aitasid probleeme teadvustada ja vanemahüvitise seaduseelnõu arutelu üldrahvalikuks muuta.

Marina Maran, Liikumine Eesti Lapse Eest

Ilusalt igav

Tõepoolest! Meie Kristiina uhkes üksinduses ees, selja taga kolmandikminuti jagu inimtühja lagedat lumevalgust. Sellist suusatamise MK telepilti toodavad korraldajad Norrast, Soomest, Itaaliast jm. Kolme järjestikuse laupäeva saagiks on suusaneiul 300 MK punkti!

Eesti spordisõbrad on rõõmuga valmis sel aastal veel kolmel korral seda ebatavalisust “välja kannatama”.

Rein Grenberg, Pärnu