Avalik kiri keskkonnaministeeriumile ja Eestimaa Rohelisele Liikumisele.
“Ärimehed kimpus rohelistega” – sellise pealkirja all ilmus Äripäevas pikem lugu roheliste äriprojektidest. Panite tähele, et ühes lauses oli kolm korda “äri”. Kuigi meie elu ei ole ainult äri, sõltub maaelu otseselt ettevõtlusest. Kui siin on tööd, siis inimene elab siin, kui ei ole, läheb ta ära.
Keskkonnaministeerium ei andnud roheliste survel luba Nõmmeveski elektrijaama taastamiseks. Sama meelt on Lahemaa rahvuspark, kes nimetab kahjusaajateks kümneid tuhandeid turiste, haruldasi metskuukresse ja vesipappi. Kuid kuukresside levialale elektrijaam ei ulatu. Vesipapp aga elab millegipärast Joaveskil, kuhu mõne aasta eest samal ettevõttel elektrijaam õnnestus taastada, rõõmsalt edasi.
Jalutuskäik kaunis Valgejõe orus Nõmmeveski kõrgete kallaste all rõõmustaks veel kaua inimesi, kui varisemisohtlikud kohad toestatakse, lagunevad laudteed parandatakse ja ehitatakse uus sild koos tammiga. Tühi, kuivanud jõesäng kesksuvel pole küll turistidele mingi vaatamisväärsus. Ainult elektrijaama taastajatel on huvi ja vahendid nende tööde tegemiseks. Ka on ettevõte ostnud endale naaberkülas Joaveskil endise puupapivabriku hoone ja klubihoone – mõttega tulevikku. Sinna tuleks see, mis meil praegu puudub – toitlustus ja majutus turistidele. Ja töökohad meie rahvale. Et natuke jääks haruldaste lindude ja lillede kõrval ka kolmandat haruldast liiki alles – eestlasi Eestimaal.
Ira Laasi, Nõmmeveski külavanem
Loksa valla külavanemate kogu
Viljavarguse ajaloost
31. märtsi Eesti Päevaleht avaldas euroopaliku noormehe Tiit Tammsaare teate, et vilja pihtapanemine algas Eestis just ühe talle vastumeelse eelkäija ajal.
Väidan, et sellise tegevuse alguseks võiks lugeda mõisaaegset kommet poetada veskiteel mõni kott vilja põõsasse. Meenub ka, et tänaseni tuntud umbrohi rakvere raibe sai leviku tsaari ratsaväe tallidest pätsatud kaerast. Või, kui veelgi lähemale tulla, siis peaks eksminister mäletama, et kolhoosi seatalitaja kodus paisusid põrsad ikka palju rutem kui naabritel.
Et mõisa köis peab alati parajalt porine olema, on maailmavaateline küsimus, mille Andrus Kivirähk on veenvalt avanud juba aastate eest. Ja üldse – miks peab riigi vara kusagil hallitamiseni säilitama, kui seda aktiivses ringluses (nt börsil) võib ka rohkendada?
Ainsa hea näite samal teemal, s.o riigi viljavarude sihipärasest loomisest/kasutamisest võime leida Moosese I raamatust, kus räägitakse vaarao unenägudest ja Joosepist.
Uno Maasikas, Nõva, Läänemaa
Surma hind
Väide 30. märtsi EPL-is, et ametimehed ei tohiks autoga sõitjaid peatada, hämmastas ja masendas mind. Me ei ela Ameerikas, meid on vähe.
Nii kaua, kuni on ohvreid alkoholijoobes roolikeerajate süü tõttu, vastutavad kõik. Kuni leidub roolijoodikuid, võivad ka teised tüli taluda. Seni pole märgata olnud, et keegi keelaks purjus autojuhte hurjutada. Kui ei tohi autot peatada, siis ei teagi, kellega on tegemist.
Lõpuks taastati liikluspolitsei, kuid juba kiputakse teda õpetama. Või on küsimus selles, et viina peab ostma, kuid trahvi maksta ei jaksa? Antagu siis juhiluba ära! See vististi ei maksa midagi.
Surmanuhtlust ei ole meil retsidivistide suhtes. Aga mille eest on meil surmanuhtlus määratud neile, kes teiste vääratuste pärast hukkuvad? Seda juttugi pole, et hukkunuid ei tohi olla. “Sada surnut aastas” peetakse ideaaliks, mis liikluses alles tarvis saavutada.
Sõites 90 km/h, jõutakse saja kilomeetri kaugusele 67 minutiga. Kui aga sõita 70-ga, jõutakse kohale 20 minutit hiljem. Kui aeg on raha, siis kui palju maksab 20 minutit? Ja imelik, et inimelu pole midagi väärt. Leinajate pisarad siiski maksavad. Riik saab alkoholist tingitud pisaratest 1,3 miljardit krooni aastas. Kui võtta tuludest kulud maha, siis huvitav, kas midagi ka järele jääb ja võib-olla tuleb saldo koguni negatiivne?
Hella Voore, Voka, Ida-Virumaa
