Juba palju aastaid on mul Tallinnas kirjasõpru. Olen oma Eesti kirjasõpru juba nii mõnigi kord külastanud. Olen neli korda Tallinnas puhanud, külastanud Tartut ja Saaremaad ning kulutanud raha siinsetes restoranides, muuseumides ja suveniiripoodides. Käisin isegi Eurovisiooni lauluvõistlusel Tallinnas. Ka oma Saksamaa sõprade seas olen teinud sageli reklaami, et nad võtaksid ette reisi Eestimaale.
Ent mis mind Eestis häirib, on halb postiteenus! Post läheb pidevalt kaduma, ükskõik kas saadan seda Saksamaalt või näiteks Poolast, kui olen seal puhkusel. Lõpuks ometi tuleks hakata pöörama tähelepanu nendele inimestele, kes postifirmas rikkumisi toime panevad! Miks ometi midagi ette ei võeta? Viimase kahe aasta jooksul märkasin vaid lühikese aja vältel teatud paranemist, ent siis läks minu post taas kaduma. Pöördun seekord ajalehetoimetuse poole, sest jälle on post kaduma läinud (3. mail saadetud kiri pole ikka veel kohale jõudnud).
Oleksin rõõmus, kui ebameeldivad kogemused postifirmaga ei tumestaks minu sooje tundeid Eesti vastu!
Ingrid Siegl, Lõuna-Saksamaa
Rahvusriigist
Rahvusriiki peab lisaks keele-, kultuuri- ja kodakondsuse küsimustele iseloomustama ka suhtumine vabadusse ja oma vabaduse eest võidelnutesse.
Vabadussammas peab asuma riigi pealinna kesksel väljakul! Siin põhjustab hämmingut Eesti erakondade inertsus. Küsimus peaks olema hingelähedane eeskätt Isamaaliidule, ent ometi meenutab asi lähiminevikku, mil vabadusvõitlejate kokkutulekuid jälgiti n-ö puu tagant. Kas siis Vabadussamba asukoha määrajad peavad olema linnavalitsuse keskerakondlikud puuslikud? See on lõpuks terve riigi ja ka selle valitsuse probleem. Kas siis punaarmeelased pidutsegu Tõnismäel ja Vabadussammas paiknegu Lasnamäe veerul?
H. Ranne, Tallinn
Kohanimede teke on seotud loodusega
Vastukajaks 26. ja 27. aprillil EPL-is ilmunud artiklitele soovin rõhutada, et Eesti metsade tekke ja kohanimede vahel on väga tugevad seosed. See on eriti ilmekas endises Loppekunna muinaskihelkonnas. Aastatuhandete eest levisid siin männimetsad ja sellest ka kohanimi Kapu (Kapsmets-kabe-sale). Metsa ääres oli Laneotsa küla, keskosas aga Ellavere (hele veer). Teisest küljest tungis peale kuusemets, mis andis nime Kuusnale (Kuuseala). Metsa keskel oli aga Metsla küla. Edasi mets hõrenes, mistõttu ei tehtud põllurajamiseks mitte alet, vaid kütist (Kütise, Kütismaa, Puivere). Tammikud metsaala teises otsas olid nii tihedad, et tekkisid külanimed Jalgsema ja Jalalõpe.
Anglosaksi saagade eestindaja R. Sepp on öelnud, et “mida sügavamale me oma aluspõhjas läheme, seda ühtsemad me oleme”. Tõdegem, et me oleme esmased omal maal, mida tuleb hoida!
Valdek Allik, Järvamaa
Eestlaste orjameelsusest
Palju aastaid tagasi, kui võeti vastu meie keeleseadus, tehti pealt kuuekümnestele inimestele suuri mööndusi. Ometi kostab siiani venelaste nutulaul – eesti keel on nii raske ja vanemad inimesed ei suuda seda õppida. No kust küll tulevad need lõputud vanurite hordid? Hämmastab see enesestmõistetavus, millega venelased arvavad, et eestlased on kohustatud vene keelt õppima. Nemad ei suuda õppida maailmas laialt levinud “saksa tähti”, aga meie nende slaavi tähti peame küll õppima.
Häirib ka eestlaste orjameelsus. Siiani annavad paljud asutused (Eesti Energia, Starman) oma ooterezhiimi teateid kahes keeles. Koogutamine endise härrasrahva ees ei ole lõppenud.
Eestlased peavad lahti saama oma orjameelsusest ja tundma end oma maal peremeestena, kes teavad ja teevad, mis eestlusele kasulik ja õige!
I. Karrik, Tallinn
