Olen jälginud väitlust kavandatava europrügila ümber ja leidnud, et siiani on puudutamata üks oluline aspekt – kuidas uus prügila võib mõjutada läheduses asuvaid jõgesid ja nende elustikku.
Et prügilasus paratamatult tekkiv nõrgvesi plaanitakse pärast puhastamist Laguja ojja juhtida, tuleb seda aspekti kindlasti arvesse võtta. Praegu on raske selle mõju hinnata, kuna pole teada nõrgvee hulk ja koostis, samuti puhasti võimsus. Siiski on võimalik üht-teist järeldada, kui vaadata vana, suletava prügila nõrgvee koostist ja küsitleda asjatundjaid. Selle põhjal saab järeldada, et nõrgvees leiduvate fenoolide, polüaromaatsete süsivesinike (PAH), aga ka tähtsate taimetoitainete lämmastiku ja fosfori sisaldus ületab kaugelt (sadu kordi) lubatud ökoloogilised piirid looduses.
Nende eraldamine nõuab võimsat puhastit, kuid isegi see ei pruugi piisav olla. Nimelt on fenoole veest raske kõrvaldada, nad ei neeldu ei hõljumis ega aktiivmudas; PAH neeldub küll hästi, aga teatud piirini – kui muda pole küllaldaselt, läheb see ikkagi pinnavette edasi. Laguja oja on üks NATURA 2000 alasid, mis loodud elupaikade kaitseks.
Ojas elab ja koeb jõeforell, kelle noorkalu praegu Eestis kalakasvandustes kasvatatakse ja kalli raha eest jõgedesse asustatakse. Seal elavad mitmed puhast vett nõudvad kalad nagu ojasilm (“Eesti punases raamatus” tähelepanu vajav liik) ja trulling. Lämmastik ja fosfor ohustavad oja ja Elva jõge eutrofeerumisega, mille tagajärjel võib taimestik vohama hakata, põhja mudastumine aga forelli koelmud hävitada.
PAH koguneb kaladesse nende toidu kaudu, olles kasvajate põhjustajaks, fenoolid kui vees hästi lahustuvad aga võivad lõpuste kaudu kaladel mürgistusi tekitada.
Prügila tegutsemise mitme aastakümne jooksul need mõjud kahtlemata tugevnevad ja levivad allavoolu Elva jõe kaudu Emajõkke, ohustades sealset elustikku.
Reet Laugaste, Võrtsjärve limnoloogiajaama teadur
Rahvusliku riski müümine
Maret Maripuu soovitas tallinlastel mitte soetada kodu raudteetsooni. Tõsi, on avalik saladus, et suur osa Vene transiidist on suure plahvatusjõuga ja teatavates tingimustes suure lõhkemisohuga kraam. Seega öösiti võib logiseda mööda Tallinna kuni kümneid tuhandeid tonne kaaluv ahelpomm.
Linnavahelise transiidikatastroofi puhul võib ohvrite arv ulatuda tuhandetesse ja aineline kahju ületada kümneid miljardeid kroone, arhitektuurilisest kahjust rääkimata. Nt kui paar kuud tagasi Põhja-Koreas langesid elektrijuhtmed kaubarongile, siis järgnenud ahelplahvatuse tagajärjel raudteeäärsed ehitised purunesid sadade meetrite ulatuses.
Seega Tallinnas võimalik katastroofikahju oleks tõenäoselt suurem, kui kogu meie transiidivärk saja aasta jooksul suudaks meile rahvuslikku kasu anda. Samas on ka linna vahel katastroofi tekkimise tõenäosus suhtelistelt suur.
Selle transiidipommi loksutamisega mööda Tallinna on seotud ainult mõnisada töökohta. Milles on siis niisuguse riskiprojekti jätkuva edu võti?
Heake küll, oli siiani, mis oli. Olime tosin aastat tagasi tõesti suhteliselt raskes majandusolukorras ja rahvuslikult sunnitud haarama raha järele kas või kuristiku servalt. Kuid praegu? Olles naatovihmavarju all ja europudrumägede sees, olles maailma mõistes üle keskmise rikas riik, mille nimel me praegu nii mõtlematult peaks rahvuslikult riskima? Kas on ikka rahvuslikult õigustatud edasi lubada selliseid majandustegevusi, kus kellegi kogu käive läheb peaaegu täies ulatuses kasumina tema taskusse, kusjuures selle kübaratriki ainsaks võtteks on odavalt ja küüniliselt välismaale müüa rahvuslikku riski. Ülo Ennuste
