Nõukanostalgia tegelik sisu
•• Artiklis „Nõukanostalgia kui hobi” (22.01) väidab poliitik Lauri Vahtre, et osa Eesti inimesi ei väärtusta vabadust ja unistab vanglakongist. See on väga lihtsustatud lähenemine suure hulga Eesti inimese probleemidele. Vahtre jaoks piirdub vabaduse mõiste ilmselt rahva vabanemisega okupatsioonivõimust (ja Eesti riigi taasiseseisvumisega 1991. a). Jah, kahtlemata sai meie rahvas siis vabaks ja meie riik on nüüd iseseisev, kas aga sellest piisab, et rahvana ja inimesena end ka vabana tunda? Olen veendunud, et keegi ei ihka tagasi nõukaaega, rahvana vabaks ja riigina iseseisvaks tahtsime kõik – see eesmärk ühendas meid. Uskusime, et kui saame ise end valitseda, siis läheb eesti rahval hästi. Kas aga läheb? See ei ole nõukaaja nostalgia, mida Vahtre ette heidab, paralleelid tulevad iseenesest silme ette, kui võrrelda nõukaaega ja praegust Eestit. Ka nõukaajal kiideldi, kui suur on riigi tööstustoodang, kui hästi meie inimene elab võrreldes 40 aasta taguse Eesti Vabariigiga. Kõik pidime uhkust tundma, et ENSV oli näiteks maailma esimene riik elektritootmiselt elaniku kohta! Aga rahvas elas viletsalt. Ka praegu on meie riigijuhid rahulolevad sellega, kui hästi Eesti riigil läheb – kui edukad eelarvepoliitikas oleme, kuidas teisi aitame nii sõjaliselt kui ka majanduslikult. Prioriteedid on seega jäänud samaks endises totalitaarses ja praeguses vabas Eestis: riigi huvid domineerivad üksikisiku ja rahva kui terviku huvide ees. Väljapoole näitame üleslöödud fassaadi, aga rahvas vireleb. Selline rahvas ei ole vaba. Vabadust minnakse otsima teistesse Euroopa riikidesse. Miks poliitikud endalt ei küsi, miks nii paljud noored inimesed ei hinda vabadust oma kodumaal ja lahkuvad? Küsimus ei ole väheses patriootlikus kasvatuses. Vabadus on eeskätt valikuvõimalused, mis sõltuvad iga-ühe majanduslikust olukorrast. Kui sul pole tööd või piisavat sissetulekut, kitsendab see oluliselt inimese vabadust. Kardan, et paljudes Eesti peredes puudub praegu ka „vabadus” visata ära aukus sokki, sest rahalisi võimalusi napib.
Tiina Parktal
Kirjaoskamatus ülikoolilinnas
•• Detsembrist 2010, aga võib-olla juba varasemast ajast on Tartu kesklinnas Kaubahalli ukse kohal suur reklaamtahvel kirjaga „Teretulemast!”. Helistasin Tartu linnakantseleisse. Sekretärineiu, kes kõne vastu võttis, ütles, et selliselt kokku kirjutatud sõnapaaril on kindlasti mingi mõte ja et ta minuga vaidlema ei hakka. Arvan aga, et suuremat kahju kui see grammatiliselt vigane tekst keset ülikoolilinna on Tartule raske välja mõelda.
Eerik Lepist, Tartu
