••Seto Kongressi vanematekogu tähistab kokkuleppelist, ent traditsiooniks saanud Setomaa sünnipäeva 9. oktoobril konverentsiga Värskas. Meenutuseks: 9.–10. oktoobril 1921. aastal toimus Petseris I Seto Kongress, mille üheks põhiteemaks oli Petserimaa-eestlaste ehk setode sulandumine Eestimaa rüppe. See oli õige ja ettenägelik poliitika, sest vastloodud Eesti riigis pidigi haridus olema eestikeelne. Sulandumine eestikeelsusse ja -meelsusse toimus tõrgeteta.
Olles kuulnud praeguse SKVK peavanema Vello Lõvi rahulolust praeguse piiriga ja Eesti välispoliitikaga ning üksnes rahaliste toetuste taotlustest, haarab südant suur kurbus, et Seto kongresside otsused on kalevi alla pandud. Veel ei tea, kas võtan osa konverentsist, kus ilmselt mitte midagi ei otsustata ja seega ka keegi millegi eest ei vastuta.
Kuid ma ütleksin seal Setomaa-Petserimaa saatusest hoolivatele inimestele seda, et SKVK on võtnud endale kohustuse järgida Seto Kongressi otsuseid. Üks neist otsustest, mis kordub kõikidel Seto kongressidel alates kolmandast 1993. aastal, on kongressi otsus mitte loobuda Tartu rahulepingust. Teiseks tähtsaks nõudeks kongressidel on alati olnud petserimaalaste vaba liikumise nõue. Paraku nüüd, uue piirilepingu sõlmimise eel ei kuule kongressi vanematekogu proteste. SKVK-st on saanud lapsukene vankris, mida keegi mõnest ministeeriumist aeg-ajalt liigutab-kiigutab, et tita seal nutta ei tihuks.
See, kes üksnes võimude käevangus kaasa sörgib, riigiametnikele vaid meeldida püüab, ei saavuta püstitatud eesmärke. Nagu olen ise näinud, pole ametnike huvi teha midagi rohkemat kui ettenähtud raamistiku piires. Nii ei ole välisministeerium lausa seitsme aasta jooksul tahtnud arendada võimalust vabaks ülekäiguks Schengeni leppe piiridel teatud kilomeetrite ulatuses.
Usun endiselt, et petserimaalased – vanad, uued ja vanade järeltulijad – saavad ükskord vabalt minna oma esivanemate kodutanumale, kalmistule, kirikusse, sugulaste poole külla. Selleks on vaja võitlust ja jonnakat tegevust.
Millest me sel eeloleval väga laialivalguva teemaga („Setomaa eile, täna ja homme”) konverentsil üldse kõneleme?
Ilmar Vananurm
••Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, on öelnud Juhan Liiv. Ja seda minevikku telemajas ekskursioone juhtiv Mai Mikiver mäletab. Tema ekskursioonidel käivad nii lasteaialapsed kui ka kõrges eas prouad.
Endise õpetajana oskab ta lapsi ja haarata ja köita just neid huvitavate vahendite, võimaluste ja stuudiotega. Poisid saavad olla soovi korral kaameramehed ja uudiste lugejad, tüdrukud ilmaennustajad ja kokkajad köögis. Tean meedia kaudu, et tema telesse jäämise eest koguti allkirju ja õigesti tehti. Uued tulijad ja tegijad võivad vaid arvata, kuidas kõik kunagi oli, aga kevadel 80 aasta juubelit tähistanud Mai teab, millest räägib.
Tiina Umbsaar
••Jüri Saar väidab („Miks piirduda vaid suitsetamise karistamisega?”, EPL 9.9), et rasedate suitsetamise kriminaliseerimise eelnõu näitavat tahet tunnistada naise tervis riiklikuks omandiks ja selline arusaam ei sobi läänemaailma.
Üle 20 aasta tagasi oli sünnitusmajas minu toanaabriks naine, kes oli raseduse ajal kogu aeg suitsetanud. Ilmaletulnud laps kisas teistest lastest palju rohkem, arstid ütlesid, et nõuab nikotiini. Sõltumata sellest, kellele laps kuulub, kas on normaalne, et sünnitakse „suitsetajana”? Kas algav elu peab kannatustega algama? Kaebavad ju paljud täiskasvanud suitsetamisest loobuda üritajad, kui vaevaline see on.
Keeruline on kindlaks teha, kas ja kui palju rikub ema näiteks tervisliku toitumise põhimõtteid, suitsetamise kindlakstegemine on ju lihtsam. Tehkem siis sedagi, mida suudame.
Eha Nõmm
