Lugejate kirjad
Reformierakond üritab teha kõik endast oleneva, et nüüdseks juba endise rahandusministri Jürgen Ligi solvav järelemõtlematu postitus haridusministri Jevgeni Ossinovski aadressil kaoks kiiresti meediaväljast või vähemalt tuhmuks inimeste mälus. Neile rõhutatakse väljendi „sisserändaja poeg” neutraalsust, mis seda siiski ei ole. Oleg Ossinovski saabus siia veel ühtse suurriigi kodanikuna – seega oleksid väljendid nagu näiteks „asus elama”, „vahetas elukohta” jne kindlasti sobilikumad. Muide, Nõukogude Liidu piirid olid 1988. aastal rahvusvaheliselt legitiimsed.
Ligemale paarikümne aasta eest leidis aset üks samalaadne juhtum. Akadeemik Endel Lippmaa ei olnud rahul Jüri Luige (väidetavalt leige) diplomaatilise tegevusega Venemaa puhul ja nimetas teda Jura Gavriloviks. Taktitus tekitas meie ühiskonnas teatud kahinat, kuid asi oli mastaapsest skandaalist siiski kaugel. Kuid ajad muutuvad.
Juhtumitel on teatud sarnasus: nii nagu Ossinovski, oli ka Luik tollal noor auahne poliitik, igati aatelis-eestimeelne ja üleüldse positiivne. Juba Luige määratlus nõukogude ajal ENSV-sse elama asunud või siin sündinud venelaste kohta („illegaalsed võõrtöölised”) räägib võimsalt iseenda eest. Ja vaat, säh sulle, nüüd tuli pauk sealt, kust ei osanud tõesti oodata... Eesti Vabariigis on põnev elada.
Sergei Stadnikov
ajaloolane
Jürgen Ligi mainis, et minister Ossinovski perel ei ole sõjaeelse Eesti kogemust. Sotsid tegid sellest meelevaldselt rahvusküsimuse, mida see kaugeltki ei ole.
Pärast sõda öeldi: Venemaa eestlased. Need olid tegelikult inimesed, kes olid õppinud nõukogude absurdiühiskonnas ellu jääma.
Ka omal maal võib jääda teabevaegusesse. Johannes Lauristin nägi Eesti elu trellitatud akende tagant.
Isegi põliseestlus ei tarvitse lausnõmeduse eest kaitsta. Et inimesed kolivad maalt, selle süüdlaseks peetakse riigi liberaalset poliitikat. Kas nutetakse taga tööjõu raiskamist? Või sunnismaisust?
Arne Hannus, pensionär
