Lugemissoovitus edukale juhile
Siit leiab kõige muu intrigeeriva kõrval ka kodumaiste autorite teoseid, näiteks Aive Antsovi koostatud kogumiku „Inglite tervendav vägi” ja Ingvar Luhaääre psühhotehnikate kogu. Kindlasti väljendavad sellised teosed teatavat ühiskondlikku nõudlust tabamatu ja teispoolse järele, ent nende lugejaskond ei saa olla ka liiga suur. Astraalrännud ning aura- ja karmamanipulatsioonid on ikkagi kõrgem pilotaaž ning paljud, kes tunnevad mõningast tõmmet horoskoopide vastu, tõmbavad kindla piiri alates hetkest, mil jutt läheb Atlantiselt pärit telepaatiliste inimsisalike maailmavallutusplaanidele.
Teine lugu on aga teostega, mida Rahva Raamat iseloomustab sõnaga „vaimsus”. Siit leiab õpikuid enesekindluse ja rahulolu süvendamiseks, emotsioonide ohjamiseks, enesehüpnoosiks ja kõigeks muuks. Üldiselt sisaldavad need teosed ilusasti vahule klopitud käibetõdesid – sest vaimne kirjandus ei pretendeeri kunagi intellektuaalsusele, vaid ikka tarbitavusele, et lugeja vaim liiga suure koormuse alla ei satuks.
Nii õpitakse elama
Selliste teoste lugejate ja tegijate seas on üks eriti huvipakkuv segment: noored ja keskealised äriinimesed, keda on tabanud äkkjanu „millegi enama” järele. Hirmkallid juhtimiskoolitused ja rühmateraapiad ei ole enam in.
Nüüd käiakse elutreeneri juures, õpitakse elama siin ja praegu ning kirjutatakse valmis isiklik arenguraamat. Näiteks sain äsja teate 28-aastaselt majandusajakirjanikult, kes otsib juhtimisalaste artiklite kõrvalt „piire piiramatuses ja vastupidi” ning on seetõttu kirjutanud raamatu „otsijatele, kes ihkavad midagi enamat kui see, mis on”. Eesti Posti endine tippametnik Merit Raju hakkas mõne aasta eest hoopis joogaõpetajaks ja püsib oma raamatuga „Hingele pai”, mis räägib ikka sellestsamast, hetke nautimisest ja mõtestatud eksistentsi leidmisest, juba paar nädalat müügiedetabelis. Küllap teavad lugejadki näiteid finantsjuhtidest ja müügimeestest, kelle masinlikult terav pilk hägustub sedamööda, kuidas kerkib öökapile kuhjunud Osho ja Eckhart Tolle teoste virn.
Miks on just majandusinimesed eluõpikute ees nii haavatavad? Võiks pakkuda, et ju sunnib valgekraede turvatunnet murendav kriis neid senistes väärtushinnangutes kahtlema. Või on asi selles, et Powerpointi-maailmaga harjunutel puudub immuunsus vähegi kaalukama teksti ees? Ladusalt tehtud umbluukirjandus tabab inimest, keda romaanid ja luule pole karastanud, nagu viirus steriliseeritud keskkonnas kasvanud küülikut. Järsku taipab ta, et Elul on talle Küsimus ning nüüd tuleb sukelduda vastust otsima, muidu ta hullub. Kui ta vaid teaks, kui arvukalt on sedasama küsimust aastasadade vältel märksa paremas ja varjundirohkemas stiilis lahatud! Sellest, kuidas inimene olla ja miks see keeruline on, räägivad ka meie oma Baturin ja Aleksejev, Kaus ja Kivirähk, Teder ja Põder, Traat ja Saat. Lihtsate vastuste jahtimise asemel võiks püüda esitada keerulisemaid küsimusi.
