Haridus- ja teadusministeerium tahab lahutada gümnaasiumi põhikoolist. Mida see endaga kaasa toob? Kas parema kvaliteedi? Või hoopis selle, et maalastele jääb gümnaasium liiga kaugeks? Arutlevad haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Tartu ülikooli professor Marju Lauristin ja Tallinna prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi. Viimati nimetatu on muide Lukase endine õpetaja.

•• Haridusministeerium kavandab põhikoolide lahutamist gümnaasiumidest. Ühtlasi tähendab see, et gümnaasiume on tulevikus vähem ja nad on suuremad. Miks seda tarvis on?

•• Tõnis Lukas: Lähema nelja aasta jooksul väheneb gümnaasiumiõpilaste arv 30 protsenti. Need koolid, kus praegu on gümnaasiumiosas üks klassikomplekt, on kõik riskialal. Et see oleks organiseeritud protsess ega laseks Eesti haridust demograafilisest vetsupotist alla, peab olema üle riigi ühtne rütm. Põhikool peab tagama enam-vähem võrdsed võimalused kõigile, võrreldava taseme.

•• Marju Lauristin: Meie ootused gümnaasiumile on väga palju muutunud. Kõige rohkem on Eestis reformitud kõrgharidust. Nõudmised on kasvanud järsu üleminekuga Bologna süsteemile – meil on kõrgharidus, mis saadakse kolme aastaga. Enne tuli inimene gümnaasiumist ja teda oli võimalik ülikoolis järele õpetada, nüüd seda aega enam ei ole. Tahame, et väga paljusid asju, mida oleme sunnitud õpetama esimesel kursusel, gümnaasiumist tulija juba teaks. Treffneri gümnaasium näiteks on juba läinud üle väga kõrgete akadeemiliste nõuetega õppele. On aga gümnaasiume, mille lõpetajaid me ilmaski ei näe Tartu ülikooli sisseastumiskatsetel. Me produtseerime praegu olukorda, kus üks osa jõuab eliitgümnaasiumide kaudu libedalt ülikoolidesse ja saab seal hästi hakkama, aga suur osa jääb õhku rippuma. Põhikool aga tehakse selle pärast eraldi, et see on seadusega ette nähtud üldhariduskooli osa, mille kõik peavad läbima. Järgmine aste on see, millega minnakse tööturule, kas pikka või lühemat koridori pidi.

•• Lauri Leesi: Kas Eestis antav haridus on hea haridus? Mina arvan, et Eesti haridus on hea. Mida mitmekesisem on meie koolide maastik, seda rikkam ta on. Miks peaksime ära lõhkuma selle, mis on ja kas see arv – 230 gümnaasiumist sada, mis alles jääb, kas see kärbe pole ikkagi paljuvõitu? Mispärast lõhkuda seda, mis toimib? Mispärast peab see printsiip olema nii ühtne, nagu hea minister soovib?

•• Lauristin: Te ütlete, et meie kool on väga hea. Meie kool ei ole väga hea, sest meil kukub ikkagi põhikoolist väga palju välja.

•• Kas näiteks gümnaasiumid Pukas, Puhjas ja Rannus on liiga väikesed selleks, et püsima jääda?

•• Lukas: Minu eesmärk on diskussioon sellele tasemele viia, et näidata – gümnaasiumivõrk ei ole ainult omavalitsuste enda asi ja ainult vallavanema mätta otsast vaadatud lugu. Gümnaasiumidel peaksid olema piirkonnad. Lõuna-Viljandimaal, Lõuna-Tartumaal ja Ida-Järvamaal on kolm gümnaasiumi suhteliselt lähestikku, igaühel üks paralleel. Kui nad kokku ei lepi ühe regionaalgümnaasiumi tegemises, siis ei ole nelja aasta pärast seal kusagil enam gümnaasiumiosa. Nad kõik kaotavad sellest.

•• Mitu gümnaasiumi siis Eestisse jääda võiks?

•• Lukas: Põhikoolide arv on vähenenud, kuid gümnaasiumide arv on jäänud enam-vähem samaks kui 1990. aastate keskel. Praegu on gümnaasiume 230. Väiksemates kohades on riskialal 75 kooli, kus jääb alla 20 õpilase ühte gümnaasiumiklassi. Mõned hääbuvad õpilasetuks mõne aasta jooksul ja linnades on ka reservi koolivõrgu korrastamiseks. Sillamäel on näiteks neli gümnaasiumi ühe paralleeliga, samamoodi on Tallinnas, Tartus ja Narvas väikseid gümnaasiume. See, mida kõneles riigikogulane Peeter Kreitzberg, et kaob sada gümnaasiumi, võib olla tõenäoline.

•• Kas väikses koolis on üldse võimalik head haridust saada?

•• Leesi: Estonia balletis tantsitakse ka paremini kui Salme kultuurimajas. Hariduses on tähtis ka haridusasutuse metropoolne asukoht. Ja eks see, et Treffneri gümnaasium asub nii lähedal Tartu ülikooli peahoonele, on üks komponent, mis võimaldab kaadrit muretseda. Selles globaliseeruvas maailmas läheb kogu elu metropolidesse. Meil siin Eestis on ka igal aastal tulnud mõni kool kinni panna. See on paratamatus, aga milleks seda kunstlikult kiirendada? Laske parem minna tasapisi. Suuremal osal koolidest läheb ju hästi, jätame need koolid rahule. Tegeleme parem nendega, kellel nii hästi ei lähe. Võib-olla need paneksime kokku.

•• Lauristin: Meid jääb kummitama Eesti rahvaarv. Need prognoosid on ju tehtud aastani 2050.

•• Kas eesmärk on niisiis ühesugusem põhikool ja erinevam gümnaasium?

•• Lukas: Minu eesmärk ei ole midagi lõhkuda. Suur oht on maakoolide taseme totaalses ebavõrdsuses. Praegu on linnakoolid samuti õpilaste puuduses. Ilmneb surve linnu ümbritsevate valdade põhikoolidele, et sealt tõmmata juba algklassidest õpilasi ära. Ja kui linnas on täistsükli koolid 1.–12. klassini, siis see lõhkumine jätkub ja varsti meil ei ole enam põhikoole linnade ümbruses. Vanematelt küsiti, mis on teie taotlus siis, kui te viite oma seitsmeaastase lapse kooli. 67 protsenti vanematest ütles, et sellel hetkel valivad nad tegelikult gümnaasiumi.

•• Lauri Leesi, kuidas puudutab see reform teie kooli, prantsuse lütseumi?

•• Leesi: Meie kooliga ei juhtu midagi, ta just sai valmis ju. Mina hakkasin kooli taas üles ehitama 1992. aastal ja praegu sai valmis. Väga naljakas oleks, kui minu õpilane (Tõnis Lukas – toim) tuleb seda nüüd lõhkuma.

•• Põhikool muutub ju igal pool ühesuguseks, sain mina aru.

•• Leesi: Põhikool viiakse lahku, see on nagu omaette kool, ja gümnaasiumile tuuakse üks või kaks paralleeli juurde.

•• Praegu te saate juba esimesest klassist õpilastega tegeleda, edaspidi näete neid alates  kümnendast?

•• Leesi: Jah, mulle see ei meeldi. Demokraatlikus ühiskonnas esimest klassi sunnismaiseks muuta ei ole sobilik.

•• Lauristin: Ma vastaks etteheitele, et tahetakse kõike ühtlustada. Mina olen aru saanud, haridusfoorumis on üsna üksmeelselt jõutud selleni, et on vaja esimene ja teine aste lahutada ja just nõnda anda mitmekesisuse võimalus. Just siis, kui gümnaasium on eraldatud, on võimalik väga erinevaid mooduleid üles ehitada. Saab teha gümnaasiume, mis on eri suundadega integreerunud, kas või kutsehariduse poole peale.

•• Kui suur peab üldse kool olema?

•• Leesi: Minu jaoks on ideaalne Eesti kool kahe paralleeliga, õpilaste arvuga 600–800, ja ma ei kujuta ette, miks peaks sellist kooli hakkama katki lõikama. Muide, see pakub ka pedagoogilist rõõmu kasvatada väikesi, vahepealseid ja suuri. Minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi, kes pooldaks põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. Mitte ühtegi.

•• Lukas: Kui mõnes ühe paralleeliga gümnaasiumis on omavalitsusjuht valgustatud monarh ja omavalitsus kõvasti juurde maksaks, siis võib tõesti juhtuda, et ka seal on võimalik pakkuda gümnaasiumiosas valikuid, kuid pigem pole see tõenäoline. Kui vaadata gümnaasiumiosasid eraldi, siis õpetajad saavad koormuse kätte kolme paralleeliga koolide gümnaasiumiosas. Tegelikult peaks uue õppekava kohaselt andma gümnaasiumis võimaluse vabamalt valida eri õppeainete vahel kui seni. Kolme paralleeliga gümnaasium oleks puhta gümnaasiumina iseseisev ja arenguvõimeline. Ja ma kutsuksin venekeelsete õpilastega koole, kui on mure identiteedi pärast, looma vene lütseume rohkemate õpilastega, kui praegu keskmiselt on kujunenud.

•• Mis jõuga seda kõike peaks läbi viima?

•• Lauristin: Jõud tuleb sellest, et inimesed seda tahavad. Tekkinud on mütoloogia, et gümnaasium on see, mis tekitab piirkondlikku identiteeti. Põhikooli lõpetaja on koos eelkooliga saanud juba 10–11 aastat haridust. Selle aja jooksul kujunebki tema identiteet ja isiksus. Kui me vabastame ka põhikooli võidujooksust ja seame sihiks, et põhikooli lõpuks on meil terviklikult arenenud noored inimesed, siis peab ka põhikooli roll kogukonna keskusena kasvama.

•• Üheksanda klassi lõpuks aitab sellest Puka identiteedist küll?

•• Lukas: Paljudes kohtades on pinged tekkinud alles siis, kui 1990. aastatel pandi põhikoolile juurde gümnaasiumiosa. Kui ajakirjandus tegi väga emotsionaalse loo Kanepi kooli baasil, siis see gümnaasiumiosa on seal 1997. aastast. Kolga kool oma üheksa õpilasega klassikomplektis oli teises leheloos, see on ka ligi kahekümneaastane. Varsti ei ole seal enam isegi üheksat õpilast. Nendes asulates, kus olid 200–300-aastased põhikoolid, on seda identiteeti küll ja veel.

•• Uuendust on seostatud ka õpilaste lähendamisega kutseõppele.

•• Lukas: Mina nii primitiivselt ei saa asjale läheneda. On karuteene, kui tuuakse esile, et selle ainus eesmärk on suunata inimesi kutsekooli. Kindlasti mitte.

•• Lauristin: Peame tegelema sellega, et suurtes gümnaasiumides oleks ka tehnoloogiaharu. See on kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse hübriid. 

•• Leesi: Miks ei võiks Eesti Vabariigis olla tehnilisi lütseume?

•• Paljude reformidega on nii, et inimene mõtleb, aga Jumal juhatab. Mis on selle reformi põhilised võimalikud miinid?

•• Lauristin: Kui tekivad suuremad gümnaasiumipiirkonnad, siis ei teki mitte haridusministeeriumi, vaid hoopis teise ministeeriumi probleemid. See on transport. See on selge, et kui piirkond on määratud, siis peavad kõik lapsed saama küllaltki lühikese ajaga kooli, poole tunniga, kõige rohkem 40 minutiga. Peab olema korraldatud koolitransport. Igal juhul peab see olema tagatud, mitte et tuuakse kõik lapsed õpilaskodusse, nagu räägitakse. Kui me vaatame Soomet ja Rootsit, siis see on tagatud nii, et on väga hea bussi- ja rongiühendus, mitte et lapsed istuvad õpilaskodus. Põhikooliõpetajate täiendus- ja ümberõpe, see on oluline, mitte et põhikool on lahtirakendatuna üksi ja õnnetu. Ei saa olla nii, nagu juhtus vene koolide üleminekuga, et kõik ootasid viimase minutini, et äkki ikka ei juhtu.

•• Aga kus veel võib tõrge tekkida?

•• Leesi: Igal erakonnal on oma prioriteedid. Tuleb ikkagi teha koolide juurde õpilaskodud ja nende ülalpidamise peab riik ikkagi enda peale võtma.

•• Lauristin: Kus see Treffneri õpilaskodu on? Pole ju.

•• Leesi: Ärme tee üksikjuhtumitest järeldusi. See reform või amputatsioon, kuidas teda iganes nimetada, on väga kallis. Hooned on ju praegu ehitatud eri vanuses laste jaoks. Kui klassid on sisustatud väikestele lastele, laudade ja toolideni välja, siis need tuleb ju ära vahetada. Igasugune reform maksab raha. Kui paneks selle raha parem selle peale, mida riik on seniajani tegemata jätnud ning tõstaks õpetajate palga ikkagi vabariigi keskmise peale.

•• Lukas: Õpilaskodusid rajatakse ka põhikoolide juurde. Võib tõesti olla, et on vaja rajada juurde õpilaskodusid linnadesse, aga see ei ole nii ühtne, et gümnaasium ja internaat. On võimalik transporti korraldada nii, et seda ei lähe vaja ja õpilaste arvu vähenemine puudutab tulevikus ka kutsekoole. Kui on vaja kümmekonnal gümnasistil majutust, siis näiteks Järvamaal küllap selle kutsekooli õpilaskodust saab.

•• Mis tempos see gümnaasiumi ja põhikooli lahkuajamine siis hakkab toimuma?

•• Lukas: Põhiraamid on kirjas ettevalmistatavas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mida valitsus arutab neljapäeval (täna – toim). 2011.–2012. õppeaasta ongi see aasta, mille järel saame näha, millised koolid suudavad oma õpilastele piisavalt valikuid pakkuda. Need, kellel on piisavalt kvaliteeti, nendel uuendatakse koolitusluba gümnaasiumiosa­na. Seadus võetakse vastu 2009. aastal, uus õppekava hakkab kehtima 2010. aastast, 2011.–2012. õppeaastal antakse koolituslube ja järgnevast õppeaastast 2012–2013 tegutsevad uute koolituslubadega gümnaasiumid. Selleks on neli aastat aega, et omavalitsused teeksid koostööd. Kui nad ise koostööd teha ei suuda, siis riigikogu annab valitsusele õiguse moodustada koolipiirkonnad üle omavalitsuste piiride. 

Seaduse kavand

••    Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette põhikooli lahutamist gümnaasiumist ja koos sellega võib eeldada paralleelselt õpilaste arvu vähenemisega ka väiksemate gümnaasiumide sulgemist. 230 gümnaasiumist võib uute nõudmiste tõttu sulgemisele minna ligikaudu sada. Sotsiaaldemokraadist endise haridusministri Peeter Kreitzbergi hinnangul paneb praegune pearahasüsteem omavalitsused laste pärast võitlema, kuid see võitlus lõpeb kütmisega tühjades koolimajades, kus antakse konkurentsivõimetut haridust.