Lumememme praktiline väärtus

Eesti märgi otsingud sunnivad mõtlema ka teiste maade sümbolite peale. Lühidalt on tähendused ju alati subjektiivsed – ja ei oluliselt enamat. Järgnevalt viis lühinäidet.

Kord toimus Helsingis ühe konverentsi raames õhtusöök vene restoranis. Eelroaks pakuti soolakurki koos hapukoore ning meega. Minu üllatust nähes imestas terve põhjamaine laudkond – kas sotsialistliku poolsajandi jooksul Eestis siis sellist toitu ei söödudki? Selgus, et soomlaste jaoks kirjeldatud eelroog mingit uudist ei kujutanudki. Ja nähes kurki krõmpsutavate põhjanaabrite säravaid silmi, soojenes minugi süda – tolle hetke Venemaa märgiks sai põnev kulinaaria, kuna nii eelroog ise, kui kõik järgnevgi maitses hästi.

Jeruusalemma ühel surnuaial jalutades märkasin imelikku nähtust: mõne haua juures kõrgusid kivikuhilad, teiste juures aga mitte. Asja uurides selgus, et kuhila suurus näitab elu jooksul pälvitud armastuse hulka: lillede asemel pannakse sel maal lähedaste haudadele kive, kuna need lihtsalt ei närtsi ära. Loogiliselt praktiline. Jeruusalemma märgiks kujuneski kivine maa koos kuiva ja tolmuse tuulega.

Ela vanematele lähemal! Kuigi Singapuri nn ametlikuks sümboliks on kalasabaga lõvi (edastamaks väikese mereriigi jõulisust, paindlikkust ning visadust), seondub see maa mulle praegu hoopis põneva sotsiaal-turvasüsteemiga – näiteks kui singapuri noored ostavad korteri samasse kvartalisse, kus elavad nende eakad vanemad, maksab riik 20% korteri hinnast kinni. Eeldatakse, et sel moel väheneb vanurite üksildus ning alaealiste järelevalvetus – võidavad eeskätt inimesed, aga loomulikult ka riigi rahakott, mille kõrval viiendik korteri hinnast on vaid tühine kulu.

Malaisias elav sõber kirjutas, et nende õuele on saabunud õnn – lõpuks ometi said nad lapsendada beebi. Ja mis veel eriti tore: pereema, kes muidu enamuse ärkvelajast tööl viibis, on elukombeid põhjalikult muutnud ning tuleb õhtuti koju juba oluliselt varem – mitte enam kell 22, vaid lausa 20! Siis nad söövad koos ning jalutavad läheduses elava lapsehoidja juurde, veetmaks väärtuslikku pooltundi beebiga, kes kuuel päeval nädalas elabki hoidja juures. Ja nagu iseenesest sai Malaisia märgiks jabur töönarkomaania.

Taanis, Ribe linnas, asub üks Euroopa vanimaid toomkirikuid. Mõni aeg tagasi juhtus aga selline lugu, et progressiivsed kunstnikud uuendasid altarimaali, ning nüüd võib seal imetleda hoopis pühakute moderniseeritud variante ehk meie mõistes tulnukaid. Ja kuigi kohalik (kirikus käiv) elanikkond on tänini veidike solvunud, kujunes minu jaoks Taani märgiks just julgus ning vabameelsus.

Eesti märk sünnib turisti peas. Need on mõned näited, kuidas tõenäoliselt kujunevad konkreetsete riikide tähendused konkreetsete inimeste jaoks. Seejuures võib mõne märgi leida hoopis kolmandast riigist (nt vene köök Soome vahendusel).

Võib arvata, et ükskõik kui uhke Eesti tulevane märk ka poleks, enamus maailma inimesi ei võta seda kunagi väga südamesse. Isegi, kui Eesti külalised saavad piisavalt teavet riigi nn ametlikust märgist, mäletatakse/tuntakse iga maad ikkagi just isikliku kogemuse, üldmulje ning saadud info alusel.

Tänavuse lumerohke talve kontekstis haakub märgiotsimise-teema tegelikult hoopis rammusa lumememme sümboliga. Lumememme praktiline väärtus on, et selle tegija saab sooja.