Lasteaiad on head või pahad, emad on nii- või naasugused. Paistab, et selle teema edasikerimine on üsnagi mõttetu, õigemini tuleohtlik. Nii kerge on tekkima südamepõhjani solvumine: kuidas ta julgeb öelda seda või teist emade või lasteaia kohta!? Solvumise peale ei hakka ükski argument, olgu see kuitahes teaduslik või omal nahal järele proovitud.

Minu psühhoterapeuditöös kulub palju aega ja vaeva sellele, et ema ja laps püüaksid rääkida omavahel millestki muustki kui ainult sellest, kuidas koolis läheb – kas sul on kõik õpitud ja kas ka hambad on pestud?

Raske uskuda, aga see „muust” tuleb mõnikord väga raskesti, eriti emade poolt. Ja lapsed ei oska üles võtta teemasid, mida emad pole neile ette näidanud, läbi mänginud. Eriti raske on teinekord jõuda selleni, et ema ütleks lapsele näiteks: „Mul on väga valus, kui sa räägid mulle ainult pool tõde.” või „Ma ei ole sulle ammu öelnud, et sa oled mulle väga kallis.”

Milleks me oleme?

Kas panna või mitte panna kolmeaastane laps lasteaeda? Kes söandaks seda kellelegi ütlema minna? Olukordi on nii erinevaid, asjaosalisi samuti. Mõnikord ajavad need olukorrad lausa meeleheitele.

Minu kolm last on just nimelt kolmeseks saades igaüks ise ajal minu seelikusabast kinni hakanud ja küsinud: „Ema, misjaoks me kõik siin olemas oleme?” Möödaminnes, justkui muuseas. Esimesel korral kahtlesin, kas ikka kuulsin õigesti. Mul polnud siis mingit suurt ega tarka vastust. Mõtlesin lihtsalt lapsega kaasa. Kallistasin teda ja ütlesin, et mul on heameel, et ta oskas juba küsida nii tähtsat eluküsimust. Jõudsime selleni, et see on suur õnn, et oleme sattunud elama ühel ja samal ajal – just nüüd, kus me võime teineteist armastada ja peres üksteist armastada. Mõelda vaid, et oleksime võinud sündida eri aegadel – näiteks kakssada aastat varem või hiljem.

Selles eas lapsi huvitavad eksistentsiaalsed teemad. Aga nad ei küsi oma eksistentsiaalset küsimust kunagi kaks korda, olen märganud. Kui ema ei kuulnud, siis ei kuulnud. Järelikult polnud minu küsimus ema meelest tähtis, mõtleb laps.

Kümme aastat kodus

Minu lapsed ei käinud, aga lapselapsed käivad lasteaias, ühed rohkem, teised vähem. Paindlikult, vastavalt vajadusele ja võimalustele. Mõnikord turgatab mulle pähe mõte, mis mul kõik tegemata jäi, kui olin kümme aastat lastega kodus. Erialaoskustelt läksin muidugi täiesti rooste. Enda ülestöötamine oli pärast oi, kui raske. Mulle turgatab veel meelde sügav tänutunne laste isa vastu, kes koormaid oma õlule võttes oskas olla toetav, mõistev, armastav. Mõtlen, et ema olla on nii raske ülesanne, ilma armastava toe ja abita kukuks ema kokku.

Juba väga väike laps loeb ema silmnäost välja selle, kas ja mis ta väärt on. Nõnda kirjutab Soome psühhoterapeut ja teoloog Tommy Hellsten ikka ja jälle oma paljudes raamatutes, millest suur osa on ka eesti keeles ilmunud. Kui ema on elukoorma all kössis, mures ja väsinud, pole väikesel lapsel oma ema silmnäost enda kohta midagi head välja lugeda. Ta hakkabki arvama, et ta pole midagi väärt, on paha, emal ristiks kaelas.

Emaarmastusega kingib ema lapsele tema eneseväärikuse, räägib Tommy Hellsten. Laps ei saa seda endale ise hankida. See on kingitus emalt. Niisiis, minu usalduslik ja armastav side lapsega on lapse eneseväärikaks kasvamise alustala.

Missugust last olen tahtnud kasvatada? Võimalikke vastused on väga palju. Mina olen tahtnud kasvatada loovat ja vaimset last. Harva julgen seda avalikult välja öelda. Olen tunda saanud ehmatust, võõristust, kui olen püüdnud seda teemat arendada.

Kuidas kasvatada vaimset last? Sellega, et märkan lapse loomulikku püüdu vaimsuse poole ja esimesi arglikke samme selles suunas, kallistan, tunnustan ja kajan vastu.

Lumikelluke õuel

Ma tahan oma lapsele pärast pikka talve ise näidata esimest lumikellukest kuurinurga ääres, vanavanaema ehete karbi sisu, vanu asju pööningul ja nendega seotud mälestusi… Tahan osa saada oma lapse/lapselapse kasvamise rõõmudest ja valudest. Tahan olla osaline ja usaldusväärne kaaslane.

Mitut lapselast ma jaksan võtta südame ligi, kui läheme kalale, ujuma, mängime malet, matkame. Ikka kordamööda. Korraga jaksan võtta ainult ühe või kaks.

„Vanaema, miks sina mul olemas oled?”

„Vanaema, tule vaata, ma kaevasin siia liivakasti kõrvale augu, et meteoriit saaks sisse kukkuda. Mõtle ikka, kui vahva see oleks!” kilkab üks.

„Vaata, vanaema, neid ringe ja ristkülikuid…” kutsub teine.

„Vanaema, miks Agnes ratsutas Hans von Risbieteriga, kui ta ei tahtnud temaga abielluda,” tahab kolmas teada.

„Vanaema, kui palju on kakskümmend üks?”

Mina arvan, et minu enda suhe lapse/lapselapsega on tähtsam kui see, kas ta käib või ei käi lasteaias.