LYA LAATS: Mõtisklus enne hääletamist
Möödunud aastal nägin telerist, kuidas reporter küsis Ameerikas inimestelt tänaval: “Mida te teate Eestist?” Kehitati õlgu. Keegi arvas, et niisuguse nimega riik asub kusagil Aafrikas. Üks tõmmunahaline noormees ütles: “Estonia on vist mõni uus hambapasta!”
Seda kuuldes meenus juhtum, kui olime kunagi ansambel Lainega Berliinis esinemas. Ühes tänavakioskis suveniire uudistades tundis üks sakslane huvi, mis rahvusest ma olen. Vastasin, et eestlane. Mehe näost oli näha, et ta püüdis pingsalt minu rahvust temale teadaolevasse maailma sobitada. Nimetasin Baltikumi. Ta hõiskas: “Hauptstadt Riga!” Selge, et ka lätlastest ei teadnud ta midagi. Ütlesin, et meie pealinn on Tallinn.
Sama hästi oleksin võinud nimetada Paidet või Elvat. Proovisin siis Revaliga, mis sakslastele ikkagi tuntum peaks olema. Ei targemat midagi. Püüdsin selgitada, et eestlased asuvad sellest Rigast põhja suunas. Siis ta hüüatas mõistvalt: “Aa, Põhjameres!”
Loobusin edasistest selgitustest, sest ilmselt oleksin siis koos Eestimaaga sattunud Arktika lumeväljadele. Paljud meie turistid on kindlasti midagi selletaolist kogenud. Oleme maailmas liiga väike rahvas, et meid kõik peaksid teadma.
Nüüd pakutakse meile, et olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks! Hämmastusega jälgin, et on eestlasi, kes ei tahagi eurooplasteks saada – tahavad hoopis Euroopa ääremaal popsidena elada
Astume vürtspoega maksimarketite vastu
Praegu on aasta 2003, mitte 1937. Olin sel ajal laps ja mäletan väikseid vürtspoode, kust saime nii kommi kui ka heeringat osta. Tallinnas oli selliseid poekesi mõnes tänavas isegi mitu. Neid tänapäeval enam pole. Nende asemele on tekkinud igasugu marketid. Ja üha suuremaid ehitatakse. Pealegi on nad ühinenud kaubanduslikeks kettideks, et konkurentsis püsima jääda.
Mida muud see Euroopa Liitki endast kujutab kui riikide majanduslikku ketti. Ühenduses on jõud. Aga mõned soovitavad meil sellest ketist välja jääda. Et peame maksimarketite ajastul ikka oma riiki kui vürtspoodi edasi?
Üks meie rahvalik laul algab sõnadega: “Ei hõbedat kulda, ei leidu, me maal ” Naftast rääkimata. Rauamaaki ka pole. Naelu, haamreid ja kirveid peame teistelt saama. Euroskeptikud kavatsevad vist kivikirvestega rahvale jõukat tulevikku raiuda. Rahvuslik kivi on meil paekivi, aga kivikirveks see ei kõlba. Ja kuidas nad autosid, televiisoreid, raadioaparaate, arvuteid või mobiiltelefone kavatsevad välja võluda? Nendega ollakse tänapäeval harjunud. Muidugi oleks tore jälle setukaga sõitma hakata – õhk heitgaasidest puhtam ja kergem hingata.
Euroskeptikud ütlevad kohe, et täielik loba, et kõik need asjad on meil ka ilma liitudeta olemas. On. Aga eks nad kulu ja vanane. Vajavad remonti või uutega asendamist. Praegugi ehitame ja lapime oma maanteid Euroopa abirahaga. Kas Euroopa Liidule “ei” öeldes hakatakse meile rohkem raha andma ja Eestisse investeerima? Karta on, et rikkad kosilased ei tunne meie vastu siis enam mingit huvi.
Leedulased otsustasid Euroopaga ühineda. Kui ka lätlased seda teevad, muutuksime meie “ei” korral Euroopas looduskaitsealaks. Järjest võsastuvat loodust tuleb siiski korrastada, ja jälle on raha vaja. Kas euroskeptikud hakkavad siis mustkunstnikeks, kes igalt poolt kuldmünte välja võluvad?
Räägitakse veendunult, et ·veits ja Norra on väikeriigid, aga saavad ise hakkama. Et saab ka Eesti. Huumor missugune! Ühe lausega on Eesti paigutatud maailma rikkamate riikide sekka. Imelik, et me ise seda veel märganud pole.
Kas soomlased on vabadusest ilma?
Nagu trumpäss käiakse välja kaart: “Kas loobume vabadusest? Ei!” Millisest vabadusest? Kas Euroopa Liidul on plaanis hakata eesti rahvast Lõuna-Aafrika kullakaevandustesse küüditama või saadetakse meid Lõuna-Ameerika vihmametsi lagedaks raiuma? Kas jälle keelatakse meil suvalises kohas mere ääres kõndida, et võime Läänemerd näha kilomeetrite kauguselt? Hõimuvelledest hakkab lausa kahju, et nad otsustasid Euroopa Liiduga ühineda. Praegu kargavad küll veel nii purjuspäi kui kainelt Läänemere lainetesse, aga kauaks veel?
Euroskeptikud korrutavad, et kõik käsud ja keelud hakkavad tulema Brüsselist, nagu kunagi tulid Moskvast. Et Toompeal olijail jääb üle ainult koogutada ja noogutada. Miks ka mitte karta, kui meil viiekümneaastane kogemus olemas. Mäletan, kuidas pärast sõda tahtsid meie pagarid hakata Eesti sepikut küpsetama. Kulus mitu kuud ja mitu kilo paberit enne, kui Moskvas aru saadi, et sepik on söömiseks mõeldud jahutoode ja pommi küpsetamisega pagarid tegelema ei hakka. Kui otsustame Euroopa Liiduga ühineda ja Brüsseli ametnikud nõuavad, et iga eesti mees peab trakse kandma ja naised kukesulgedega kübarat, eks astume siis sealt liidust selga sirgu ajades välja. Vaevalt takistajaid leidub, sest ju nüüdki on neid, kes vaesemaid riike enda seas näha ei soovi.
Vabadusega oli ühes liidus nii, et mandrilt Saaremaale sõiduks oli eriluba vaja, teistesse riikidesse pääsesid ainult need, keda arvati küllalt ustavaks. Euroopa Liitu kuuluvates riikides ühest riigist teise minnes passi ei küsitagi. Niipalju siis võrdlusest, et ühest liidust tuleme ja teise läheme.
Kuuldavasti on praegune vaba liikumine Euroopa riikides meile võimaldatud avansina, et ehk tahame eurooplasteks saada! Kui otsustatakse Euroopa Liidule “ei” öelda, hakatakse meie turistidelt jälle passe nõudma, ilmselt ka viisat. Vana – Hirmus, Müristaja ehk tegeliku nimega Kaarel Ird, kelle müristamise saatel õnnestus mul kuusteist aastat Vanemuises töötada, käratas vahel inimesele, kes innukalt oma mõtteid mõningate probleemide kohta kippus avaldama: “Kui loll inimene hakkab mõtlema, siis võib sellest ainult paksu pahandust tulla!”
Parem lõpetan. Aga enda arvates naljaka lausega: “Igaüks hääletagu oma südametunnistuse järgi!”
Ilmselt on neidki, kes hääletavad koolitunnistuse järgi.
Lya Laats, pensionär, endine näitleja
