Maalija iseenesest

Kui rääkida eesti maalikunstist, siis hakkavad vägisi kinnistuma nimed nagu Konrad Mägi, Evald Okas, Olev Subbi ja miks mitte ka Tiit Pääsuke. Palju neid ikka Parnassile mahub.

Pääsuke tegi sel aastal kunstimuuseumis suurejoonelise isiknäituse, mis kroonis tänavust maalikeskset kunstiaastat. Oluline on rõhutada, et see näitus polnud juubelipuhune, sinna on veel aasta aega. Lihtsalt oli aeg võtta kokku ja koos näha oma kolmekümne aasta loomingut.

Siinkohal meenub mulle üks juhtum, kui Pääsuke sobras Tartu kunstimuuseumi maalikogus. Äkki sattus talle riiulilt pihku üks maal, mille kohta Pääsuke ütles: “Näe, keegi on jälle minu moodi maalima hakanud.” Muuseumi teadustöötaja vastas selle peale tagasihoidlikult, et see ongi tema enda üks varasemaid maale.

Pääsuke on üks väheseid eesti maalikunstnikke, kes võib rääkida oma koolkonnast. 1980. aastal tuli tema käe alt ERKI-st ohtralt “väikesi Pääsukesi”. Niivõrd tugev oli mitte tema kui õppejõu karm käsi, kuivõrd maalilaad, mis ühendas vanad ja uued väärtused. Pääsukese maalid on värvi poolest küllastunud – ta ei karda kõige karmimaid värvivastandusi. Samas on iga tema maal omaette kunstiteos.

Kriitikul on temast hea kirjutada – seda nii vormist kui motiivistikust, kus leiab kunstimaailma ikonograafilisi kujundeid.