Link kopeeritud!

Maarika Masikas: Kuidas teha mikrorajoonist säästev ja suhtlev kogukond

 (14)
2016-08-20 13-41-21
2016-08-20 13-41-21Foto: Delfi lugeja

Iga trepikoda saab omavahel tutvudes hakata säästvamalt käituda, jagades kasutusest ülejäävaid asju omavahel, kirjutab Maarika Masikas oma Lasnamäe kogemusest.

Kortermajade juures ringi käies on näha, et prügikastide kõrval on sildid “Prügi mahapanek keelatud. Trahv 32€” või mõni muu säärane. Ja sildi kõrval on siis need tavapärased prügikastid olmejäätmetele, biojäätmetele, paberile… ning suur hulk mööblit, kilekottide viisi riideid ja käekotte.

Ometigi järgmiseks päevaks on kõik ära veetud, sest tegemist on korralike asjadega. Just hiljuti rääkisime tuttavaga heategevusest ja sellest, kuidas ta 15 aastat tagasi tegi heateo ja viis oma tütre asjad prügikasti kõrvale, et neid saaks sealt võtta need, kes seda vajavad. Kas prügikasti kõrvale oma asju panna on eetiline keskkonna mõttes ja kas prügikasti kõrvalt midagi võtta on kellegi õigusi riivav või väärikust allasuruv?

Mind kõnetab mõte, et igaüks saaks elada väärikalt ning ressursse ei raisataks. Kõik, mis on üle, läheks jagamiseks ning seal, kus on puudu, tuleks abi õigel hetkel. Praeguses ühiskonnas oleme liikunud selles suunas, kus vabatahtlikkus on in ja iga osalemist heategevusliku organisatsiooni töös on mõistlik oma CVsse märkida, näiteks et “panustasin kasside abistamisse” või “viin regulaarselt oma riideid Humanasse”.

Saada trepikojaga tuttavaks

Kuid kuidas teha midagi sellist, kus inimene näeb koheselt seda abi või oma teo kasu ning inimene tema lähedalt, see abivajav, saab seda abi õigel hetkel? Kui ma kolisin Lasnamäele ja mõistsin, et üksnes mu trepikojas on lisaks 31 korterit, siis hakkasin ma vaikselt osadega nendest tutvusi looma.

Küll koputasin naabrinaisele, et pakkuda oma toidumoona, kuna lähen reisile ja ei suuda neid tarbida, kui ka pakkusin naabripoisile, et kui tal on vaja ratast kasutada, tulgu ja küsigu, sest mul on neid kaks.

Samas korra, kui olin just sinna kolinud ning mul polnud veel kõike eluks vajalikku, tulid mulle sõbrannad külla, kellega tegime sushit. Kõik oli olemas, kuid teravat nuga mul polnud. Mis siis ikka. Läksin naabri juurde ja küsisin: “Izvinite a u tebja est ostrõi noš?” Ja nii meie hea suhe alguse saigi. Aga ma ei lähe ju pakkuma kõigile oma trepikoja või maja elanikele oma asju, ometigi olen ma valmis pakkuma neid, mida mul on ja mis seal salata, valmis võtma, kui keegi pakub seda, mida parajasti mul vaja on.

Kogukonnasotsiaaltöö on sotsiaaltöö üks meetoditest, mida Ewijk (2010) on määratlenud kui sotsiaalvaldkonna töötajate panustamist koos kohalike elanikega arendamaks sotsiaalset sidusust ja - kapitali ning sotsiaalseid pädevusi kogukonna ning selle elanike seas. Kogukonnasotsiaaltöö ühendab endas nii tööd kogukonnaga kui ka sotsiaaltööd kogukonnas, mis tähendab, et inimesed ise tahavad panustada oma kogukonna parendamisse ja on hoolivad üksteise suhtes.

Jagada ülejääki naabritega

Aga mida siis teha korralike asjadega, mis majapidamises on üle? Või kui oled liiga laisk, et ei viitsi asju kodust palju kaugemale viia? Üks samm koostöö suunas on tulemuslikum kui sellest 100 aastat mõelda.

Järgnev idee pole minu idee, kuid see on mind kõnetanud sellest ajast alates, kui MTÜ Lasnaideega tegime Laagna raamatukogu sünnipäeval töötoa “Omaalgatuslik linnaruum”. Seal oli ühel töögrupil vaja vastata küsimusele: Kuidas hoida keskkonda Lasnamäel? Kuidas näidata seda, et see, mida sa teed, päriselt ka hoiab keskkonda? Nad pakkusid välja, et oma üleliigsete asjade prügikastide kõrvale toomise asemel võiks olla spetsiaalne varjualusega koht, näiteks korteriühistu vabad pinnad, kuhu saaks oma vanu asju ära tuua ning neid tasuta võtta või sümboolse summa eest osta. Hea näitena toodi küll Uuskasutuskeskust, mis seda funktsiooni täidab, kuid seda poodi on Lasnamäel vaid kaks.

Kas see võiks olla ettepanek korteriühistutele, keldripoodidele, et hakata oma majade asju koguma ning need uuesti ringlusesse panema? See säästaks keskkonda ja oleks ka sotsiaaltöö vaatenurgast eesmärki täitev. Ettepaneku rõhk on sellel, et inimene saaks väärikalt võimaluse asja endale võtta ning ta ei peaks prügikasti kõrvalt juba vettinud, kuid korraliku asja üles korjama.

Fred Jüssi on öelnud: ”Ega maailma muuta ei saa. Aga maailma saab muuta iseendas”. Seega julget pealehakkamist ja teeme koos midagi sellist, mis ei nõua meilt midagi peale inimlikkuse ja märkamise, kes meie ümber elavad.

Loe veel

Arvamuslugu ilmub Ühisnädala artiklitesarja „Hoolivusest” raames. Ühisnädal leiab aset juba neljandat korda, 21.-27. novembrini 2016. www.uhisnadal.ee

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare