Link kopeeritud!

Maarja Kangro: Kvooditondist

 (107)
Maarja Kangro: Kvooditondist
Repro.

Selle aasta varakevadest saati on sookvoodi arutelud taas elavnenud nii Euroopas kui ka Eestis. Paraku ilmneb sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus.

Märtsi algul jooksid Euroopa meediast läbi teated, et Euroopa Komisjoni asepresident ja õigusküsimuste volinik Viviane Reding hakkab kannatust kaotama, kuna naiste osakaal juhtivtöötajate hulgas kasvab liiga aeglaselt. Nüüd vaeb Reding konkreetseid ettepanekuid üleeuroopalise soo-kvoodi kehtestamiseks.

Veebruari lõpus nõudsid Saksa naisajakirjanikud toimetuste juhatustes sookvoote, samal ajal teatas Deutsche Telekom, et soovib kvoodisüsteemiga tõsta naiste osakaalu ettevõtte keskastme- ja tippjuhtide seas 2015. aastaks 30 protsendini. Meil tõstatas sookvoodi küsimuse taas Marianne Mikko, ent arutellu on seekord lisandunud õige mitmeid hääli. Küsimusele, kas naiste osakaalu ühiskonnaelu üle otsustamisel tuleks suurendada, on jaatavalt vastanud mitte üksnes lääneriigid. Teine küsimus on see, kas kvoodid on naiste osaluse suurendamiseks mõttekas abinõu.

Sookvootide pooldajaid ja vastaseid on mõlema soo hulgas. Sookvoodis nähakse abinõu, mis aitaks suurendada otsustamise mitmekesisust (politoloog Anu Toots), ühiskonna kaasabi uute ja põhjendatumate sookuvanditega kohanemisel (ajakirjanik Lauri Linnamäe), vahendit, mida tuleks võrdsuse tagamiseks rakendada muu hulgas ka koolides (kirjanik Karl-Martin Sinijärv). TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse juht Tea Varrak arvab, et sookvootide asemel peaksid lapsevanemad tütardesse süstima enesekindlust ja ambitsioonikust.

Kuna kvoodiküsimus puudutab otsapidi võimu legitiimsust (kas ühe soo traditsioonilist otsustamisprivileegi peaks vaidlustama?), pole emotsioonide rohkus asja juures üllatav. Paraku ilmneb kvoodivastaste sõnavõttudes tihti informeerimatus ja emotsioonipõhisus: inimene läheb sookvoodi peale raevu juba enne, kui ta süveneb sellesse, mida kvoodi all tegelikult silmas peetakse.

Kohti ei reserveerita

Nagu rõhutas „Vabariigi kodanike” saates Anu Toots, pole sookvoodi puhul küsimus automaatses parlamendikohtade tagamises. Naistele on reserveeritud teatud hulk kohti küll mitmete Aafrika ja Aasia riikide esinduskogudes, ent lääneriikides kehtivad sookvoodid ikka valimisnimekirjadele.

Enamasti kasutatakse vabatahtlikke parteisiseseid kvoote (nt Rootsis, Norras, Saksamaal, Hollandis), ent mitmetes riikides on valimiskvoodid seadustatud (nt Iirimaal, Poolas, Prantsusmaal, Sloveenias) ning nende eiramise korral rakendatakse parteidele eri sanktsioone, sealhulgas võidakse nimekiri tagasi lükata. Sageli tarvitavad parteid nn tõmblukusüsteemi, ent näiteks Briti leiboristid panid 1997. aastal pooltes ringkondades, kus nad valimisvõitu ootasid, kandideerima üksnes naised.

Just parteisisesed või seadustatud valimisnimekirjade kvoodid on olnud kõne all ka Eesti aruteludes; pole kuulda olnud, et keegi tahaks riigikogus roosa lindiga toole reserveerida.

Parteisiseseid sookvoote hakkasid 1970. aastatel rakendama Euroopa riikide vasakparteid, kes traditsiooniliselt väärtustavad parempoolsetest enam võrdsust ja sotsiaalset õiglust. Seadustatud kvoodid on kõige uuem, 1990. aastatest pärinev abinõu, mis on naiste osakaalu poliitikas edukalt suurendanud eeskätt Ladina-Ameerika riikides.

Kvootide efektiivsus naiste esindatuse tagamisel sõltub mitmetest institutsionaalsetest ja kultuurilistest teguritest; tõhusamaks peetakse seda eelkõige proportsionaalse valimissüsteemi ja kinniste nimekirjade puhul (meie valimised toimuvad teatavasti avatud nimekirjadega). Kvootide toimimisele võib kaasa aidata kodanikuühiskonna tugevus ning see, kui parteid tajuvad ohtu, et naiskandidaate mitte üles seades võivad nad naiste hääli kaotada.

Millised on siis sookvootide kehtestamise tüüpilised poolt- ja vastuargumendid? Üks sagedasemaid vastuväiteid on see, sookvoot mõjub patroneerivalt: naine saab parlamendis või ettevõtte juhatuses koha justkui mitte oma saavutuste, vaid soo alusel.

Abinõu stereotüübi vastu

Loe veel

Niisugune maik võib asjal esmapilgul juures olla küll. Kuid tuleks meeles pidada, et kvoot on mõeldud abinõuks stereotüüpse mõtlemise ning normi faktist tuletamise vastu („mehi on valitsuses rohkem, järelikult nad ongi pädevamad ja nii see peabki olema”). Sookvoot tähendab, et niisugune vaikimisi norm tunnistatakse problemaatiliseks juba „ülaltpoolt”, riiklikul tasandil või partei/ettevõtte sees. Peab möönma ka, et järjest rohkem edukaid ärinaisi on patronaažiargumendi suhtes meelt muutnud ja asunud sookvoote toetama (nt Prantsuse ärinaine Véronique Morali). Mida rohkem naiskandidaate on valimistel välja pakkuda, seda vähem toetutakse eelistuste puhul soostereotüüpidele ja seda enam harjutakse naisi valima.

Nõnda võiks sookvoot olla ka psühholoogiline julgestusmehhanism naistele: kui seadus ise tunnistab, et naise koht on otsustajate seas, pole tal vaja ka selle palju kurdetud pideva enesetõestusega vaeva näha.

Teine harilik vastuargument sookvoodile on see, et soo-
kvoot seaks justkui ohtu ettevõtte/institutsiooni efektiivsuse. Ilmne on, et soo- ega muid kvoote ei saaks rakendada näiteks kirurgide töölevõtmisel, olgu siis kliinikus ülekaalus naised või mehed; aga poliitika on midagi muud. Poliitika on see ühiselu üle otsustamise vald, kus pole aprioorselt pädevam ei kirurg ega raamatupidaja, naine ega mees, eestlane ega venelane.

Samuti pole vaja rõhuda mingisugusele naiste olemuslikule erinevusele, et õigustada nende võrdset osalust ühiselu üle otsustamisel. Pole vaja otsida õigustusi, nagu võiks naisterohke valitsus olla vähem arrogantne, inimlikum, konfliktide lahendamisel paindlikum vms: naised väärivad ulatuslikumat kaasamist otsuste tegemisse nii siis, kui nad on oma kogemustelt või juhtimisstiililt erinevad, kui ka siis, kui nad seda ei olegi. Mitmekesisus peab olema pidev taotlus, ent sealjuures ei saa me eeldada kummaltki soolt üht või teist tüüpi käitumist või vaimseid omadusi.

Neile, kes peavad soo-kvooti loodusele vastuseismiseks või vägivaldseks regulatsiooniks, peab meelde tuletama, et ühiselu seisnebki suuresti pidevas reguleerimises ja regulatsioonide ümbermängimises. Võib tuua ka sellise triviaalse näite: mina ja väga paljud teised ei kaldu „loomupäraselt” oma sõidukiirust piirama, ometi ei taha ma väita, et sellist loomupärast soodumust ei tohiks ülaltpoolt reguleerida, vägivaldsete piirangutega maha suruda.

Kvootide kehtestamiseks on igasuguseid võimalusi ja kahtlemata on sookvoot ka üks tülikas lisamehhanism, millega arvestada. Ent mugavus ja isevooluteed minek võib tähendada kõige muu kõrval naiste potentsiaali kasutamata jätmist. Kas peaksime jätma proovimata meetmed, mis suurendaksid nende hulka, kelle meelest ühiskond pakub neile õiglasi võimalusi? Kvoodimeetmed ei peaks kindlasti igavesti kehtima, võimalik, et ka meie jõuame kord näiteks Taani tasemele, kus 40% reegel näib kehtivat niisamagi. Ent võrdsuse, vabaduse ja solidaarsuse tasakaalu taotlemisel oleksid need praeguses Eesti poliitikas igati omal kohal.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare