Macroni-sarnast riigipead vajaks praegu hädasti veel nii mõnigi riik

 (107)

Macroni-sarnast riigipead vajaks praegu hädasti veel nii mõnigi riik
Foto: Reuter / Scanpix

Majandusmudel, mida Macron sooviks juurutada, ei kattu sellega, mida Prantsusmaa valitsused viimastel aastakümnetel on järginud.

Pärast positiivselt lõppenud Hollandi valimisi ja enne eelseisvaid Saksamaa valimisi oli raske ülehinnata Prantsusmaa presidendivalimiste tähtsust ja mõju Euroopa lähiaastate saatusele. Tagantjärele on muidugi selgemast selgem, et äsja toimunud valimised said lõppeda ainult niimoodi, nagu nad lõppesid.

Emmanuel Macroni võit näitab, et valijad mõistavad Prantsusmaa ja kogu Euroopa ees seisvaid proovikive paremini, kui väljastpoolt paistis. Prantsusmaa valimiste tulemusest nähtub ka, et nn tõejärgse idiokraatia ajastu (2006. aastal linastunud Mike Judge’i filmist välja kasvanud ettekujutus tuleviku rumaluspõhisest maailmast) saabumise ettekuulutustest hoolimata on endiselt võimalik, et täiesti ratsionaalne, professionaalne ja mittepopulistlik kandidaat seab oma kandidatuuri üles, peab lõpuni vastu ja võidab programmiga, mille kohta isegi valdkonna spetsialistid ütlevad, et see on mõistlik ja arusaadav.

Mõneti on isegi kahju, et Brexiti hääletus ja Prantsuse valimised ei toimunud vastupidises järjekorras. Ehk oleks värske presidendi Macroni seisukohad, et Euroopa Liitu reformida on vajalik ja vältimatu, veennud ka tervet hulka kahtlevaid Briti valijaid selles, et liidus on mõistlikke ja muutustele orienteeritud partnereid, kelle pärast tasub sinna edasi jääda. Teisalt võib ka öelda, et Macron võlgneb suure osa oma edust Le Peni ees just eelmise aasta sündmustele: Brexit ja Trumpi presidendiks valimine äratasid kindlasti nii mõneski Prantsuse valijas riigimehelikkuse ja kodanikuvastutuse.

Nii nagu USA valimistel, Brexiti hääletusel ja Hollandi valimistel, väljendus ka Prantsusmaa valimistel selge polariseerumine. Prantslaste jaoks oli olukord üsna eriline, sest esimest korda viimase poolsajandi jooksul ei jõudnud lõppvooru ei sotsialistide ega konservatiivide esindaja. Finaali pääsesid kaks nn autsaiderit, kellest kummalegi polnud garanteeritud parlamendi hilisemat toetust.

Macroni-sarnast riigipead vajaks praegu hädasti veel nii mõnigi riik (näiteks Venemaa või Ungari), kus ideoloogia ja poliitilised soovunelmad asendavad üha jõulisemalt faktipõhiseid teadmisi majandusest ja sotsiaalsetest protsessidest, kiskudes sellega ühiskonna arengut aina rohkem kiiva.

Mis ootab Prantsusmaad ja Euroopat

Marie Le Peni põhisõnumid olid „ei” edasisele integratsioonile, Schengeni ruumile, eurole ja aktiivsele NATO-sse panustamisele ning „jah” omaette olemisele ja suhetele Venemaaga. Macron soovib integratsiooniga edasi liikuda, suurendades ühistegevust ja eelarvet julgeolekukoostöö ja pagulaskriisi puhul ning reformides oluliselt senist toetuspõhisust ja Euroopa Keskpanga rolli majanduskasvu ergutamisel.

Macroni tulevane roll võiks olla suunata nii Prantsusmaad kui ka Euroopa Liitu nn ideelis-moraalse majakana reformide poole, mis vähendaksid tsentraliseerimist ja subsideerimist ning suurendaksid majanduse iseregulatsiooni ja konkurentsivõimet.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare