Link kopeeritud!

Madis Hint: olen tahtnud olla tõsine ajakirjanik


Noorelt hukkunud Madis Hint räägib üheksa aastat tagasi antud intervjuus ajakirjanikuelust Venemaal, vene hingest ja Vene poliitikast. *

-Kaja Kärner: Madis Hint töötas neli aastat Eesti Raadio korrespondendina Moskvas. Nüüdseks on Madis Eestis tagasi ja seab oma elu siin sisse. Täna meenutame neid Moskva aegu. Kui me stuudiosse tulime, siis sa ütlesid, et sinus valitseb suur rahu. Kas see on tingitud sellest, et Venemaal korrespondendina elatud aeg sai otsa või on see midagi muud? 

Madis Hint: Ma arvan, et see on ikka rohkem Eestimaa suvi. Vaatamata neljale aastale Moskvas olen ma jäänud üdini puhastverd, ja muide ka tõesti suhteliselt puhastverd eestlaseks. Ma arvan, et pigem tekitab minus sellist head sisemist suvist rahulolutunnet kodu ja mingisugune sisimas aina enam küpsenud otsus, et nüüd ma mõnda aega ei tahagi olla kusagil välismaal põhikohaga tööl, et jah, hoida kontakte, jätkata mingil määral vaatlemist, uurimist, käimist, katsun selliseid asju korraldada, aga nüüd ma tahaksin põhikohaga mõnda aega olla siin oma armsal väiksel, võib-olla konnatiiklikul Eestimaal.

- Aga miks sa loobusid? Kas aeg sai lihtsalt täis või olid muud põhjused?

Ma arvan, et põhjuseid oli kaks. Aeg on selline lõputu ja veniv mõiste ja selle komplektiga, mis minul ja mu abikaasal olid – kahe peale kolm tööandjat pluss mõningad otsad sinna ja tänna, – olid materiaalselt (või hinna-kvaliteedi suhtega) kõik Eesti ajakirjanduse tööandjad rahul ja me oleksime võinud ka ise jätkata samas vaimus. See oleks olnud kõige kergem tee, mõnes mõttes sai tõesti ju selle nelja aastaga Venemaa sisse töötatud. Olid allikad, inimesed, sõbrad.

Aga oli kaks põhjust. Isiklikum ja väiksem oli see, et midagi hakkab inimesel sees kripeldama, kui ta tunneb teatud mugavust ja stagneerumist. Professionaalsuse pealetulemine on minu jaoks alati mingisugune ärev märk ja ma tundsin, et pean materiaalsete kaotuste hinnaga, aga tahtejõuga tegema elumuutuse. Ma pean lõppude lõpuks ka kursis olema sellega, mis toimub siin Eesti Vabariigis, mille heaks ma ajakirjanikuna tööd tegin, selle rahva jaoks.

Ja teine asi on see, et meil on laps viieaastane. Ta on natukene seal vaakumis ja mitteomakeelses keskkonnas ja liiga koduselt kasvanud, teda tuleb hakata eestikeelse kooli jaoks nii-öelda sotsialiseerima ja see on märksa suurem probleem, sest Eestis teatavasti on juba kooliastumine karm ja elustressist läbi imbunud toiming. Ei saa riskida sellega, et laps kuni kooliminekuni on võõras keskkonnas. [Joonas on praegu 8. klassis.]

- Teil Astridiga (ajakirjanik Astrid Kannel, Madise abikaasa – toim) oli see ju eduks, et te mõlemad tegite ühes ja samas pealinnas ühte ja sedasama tööd?

See võimaldas lihtsalt ka aja kokkuhoidu. Vahel ei õnnestunud korraldada, et üks üldse kuhugi läheb, sest kodus oli siiski laps, ja lapsehoidmise korraldamine Moskvas, see... Head sõbrad aitasid, kui vaja oli, aga see oli piiratud ressurss, ses mõttes oleks täiesti võimatu olnud näiteks üksikvanemal sama moodi lapse kõrvalt veel töötada ja kusagil käia.

Ühe sõnaga, teatud sisseelamise järel toimus tõesti selline ressursi jagamine, et saime nii isikliku elu, koduste asjade ja ka professionaalsete asjadega hakkama.

Tegelikult, kui sa said näiteks jutu peale, said hea intervjuu, oli Venemaa infot alati natukene rohkem, kui Eesti ajakirjandus suudab läbi seedida, ära tarbida, kui seda väljundit on. Ses mõttes oli väga oluline aeg-ajalt kellelegi meist teha aeg vabaks, et ei oleks vaja muretseda lapse, kodu, mingisuguste organisatoorsete asjade pärast, et saaks ühe ilusa pärli, sellise infoallika või intervjuu kätte, sest seda tarbida saab siis väga kaua.

Sellised tööskeemid, perekonna ja töö ühendamine, kuigi sellel on muidugi omad miinused, muutsid meie Moskvas olemise kõigi jaoks mitte ainult efektiivsemaks, vaid ka odavamaks ja inimlikumaks igapidi.

- Mis sinu meelest on välismaal töötava korrespondendi elus kõige tähtsam?

Loe veel

Ma arvan, et mõõdukas sissesulamine ühiskonda, ümbrusesse, ja ka sisemine huvi. Näiteks ma kujutan ette, et ma võib-olla oleksin mõnda aega suhteliselt halb korrespondent, kui mind saadetaks Brüsselisse. Ma ei tunne seda kultuurikeskkonda, ma ei räägi prantsuse keelt, see ei ole minu nagu jaoks väga huvitav. Et sealt midagi huvitavat enda jaoks välja kammida, et hakkaks mõttelõng endal hargnema, selleks ma peaks ikkagi tükk aega tahtejõuga ennast pingutama.

Aga Venemaa oli mul juba enne teatud määral sisse töötatud ja selline põnevusobjekt.

Aga ma ei arva ka, et väliskorrespondent peaks meeletu kiirusega sulama kohalikku seltskonda. Sest minu toodangu tarbija on siin Eestis. Ja kui kogu minu elu koosneks venekeelsetest sõpradest, vene elust, vene joomingutest, siis äkki ma kaotaksin sideme selle rahvaga, kelle heaks ma justkui töötama peaksin, minus endas hakkaksid domineerima mingisugused kas siis venelikud või võib-olla Ameerikas ameerikalikud väärtushinnangud, ma nagu ei paneks pihta, mis on siinse inimese jaoks tähtis, mida ta minult ootab.

Aga selline mõõdukas sissesulamine, et sul lõpuks on sellised sõbrad, kes tõesti ka professionaalselt on võimelised aitama, see on jälle ilmtingimata väga vajalik.

-Räägime nüüd Venemaast. Kas Venemaa sai sulle omaseks selle nelja aastaga? Ja ma mõtlen nüüd kõige enne, enne kui me poliitika juurde läheme, kas vene hing sai sulle omaseks?

Ojaa, ma usun, et vene hing on küll nüüd selline asi, et ma ei ole ise muutunud loodetavasti vene hingeks, aga ma saan selle vene hingega hakkama.

-Sa saad sellest aru?

Ma saan sellest aru. Mitte et ma räägiksin grammatiliselt veatut vene keelt, aga ma oskan venelastega rääkida. Ühe sõnaga, kui mingisugune tolliametnik, miilits või lihtsalt tigetsev tegelane tänavalt mind Venemaal tülitab, siis see mind ei ehmata, ma valdan niimoodi tonaalsust ja väljendeid, et ma saan temaga hakkama, ma võin mõõdukalt vastu haukuda ja mõõdukalt lipitseda, kui mul näiteks tekib tollis probleeme, ja neid on selle nelja aastaga muidugi pisiasjades tekkinud. Ma suudan õige tonaalsusega vastu panna ja ennast kehtestada vene inimese jaoks.

Aga Vene ühiskond on üldse selline kehtestamise ühiskond: mees naisele, naine mehele, alluv ülemusele, ülemus alluvale – teatud jõuga, vähemalt verbaalse jõuga maksmapanemine on Vene ühiskonnas ikka alati olnud.

- Kas niisugust situatsiooni tuli ka ette, et sa läksid peole, seltskonda õhtul, ja kui saadi teada, et sa oled välismaalane ja veel ajakirjanik, et tekkis mingi tõrge? 

(Kimbatuses.) No tekib ikka tõrge, kui ei ole ette teada, et inimene on ajakirjanik.

-Ei, ma mõtlen just, et kui nad teadsid, et kas nad hoidsid ennast tagasi, nad ei avanud ennast sulle näiteks?

Ma arvan, et ma olen juba visuaalselt selline süütu ja esmapilgul kuidagi naiivsevõitu inimene, nii et mul tegelikult pole probleeme olnud sellega, et inimesed ei avane. Vastupidi, vahel on olnud probleeme sellega, et hakka neile isiklikuks psühholoogiks ja ma ei tea kelleks... Vene hinged langevad kergelt purjus peaga siiralt ja avameelselt kaela ja hakkavad oma häda kurtma, mis mind professionaalselt võib-olla üldse ei huvita.

Võib-olla rohkem on meeles isegi liiga südamlikuks või ootamatult südamlikuks läinud kontakte, kui sellist reserveeritust, mis tuleneks sellest, et saadi teada, et ma olen ajakirjanik.

- Nüüd siis poliitikast. Nelja aasta jooksul on sul kahtlemata kujunenud oma seisukohad ja oma ennustused. Mis sinu meelest, sinu arvates saab Venemaast ja millised ohud seda suurt riiki varitsevad?

Selle ennustamise kohta tuleks võib-olla kõigepealt öelda seda, et jälle on maailmas muutunud niiöelda trendikaks pidada palgal meeletut armeed Venemaa uurijaid. Need kunagised sovetoloogid, kes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel, uurimisobjekti ärakadumisel mõneks ajaks töö kaotasid, nende armee on minu arusaamist mööda jälle läänes taastekkimas, osalt õigustatult, osalt mitte, osa neist võib olla väga professionaalseid ja asjatundlikke sotsiaalteadlasi, aga ma usun, et enamik neist on väga kunstlikul tasemel, kes just nimelt seda vene hinge tundmata tegelevad Vene asjaga. Venemaa kohta produtseeritakse väga palju, eks teadlastele ja uurijatele keegi maksab ja ootab mingit produkti, et me võime lugeda väga palju selliseid globaalseid ennustusi.

Mina reeglina neid väga ei austa ja väga ei usu isegi kui väga autoriteetne nimi on taga. Ma ise pakuksin välja, et ratsionaalne on lähtuda sellest, et mingisugused inertsed arengud on Venemaale ja sellele vene hingele igiomased. Vahepeal eufoorias võib-olla tundus, et teatud ohud, selline suurriiklik, imperialistlik ja kergelt agressiivne patriotism, on möödas.

Nüüd seoses Putini võimuletulekuga ja Jeltsini hetkelise, natuke segasevõitu ja konfliktse, aga siiski konkreetse demokratiseerimise aja möödumisega on näha ikka selline tugev tsentraliseeritud riik, mida massid tuimalt kummardavad, väga suur võimu kaugus ja ka ärivõimu, ärieliidi kaugus lihtkodanikust, ühesõnaga natukene elitaarne ja jõhker ühiskond.

Need väärtused hakkavad jälle peale tungima. Ilmselt neid võib muuta tasakesi ja võib-olla see Jeltsini aeg ja see demokratiseerumine tegi mingisuguse muutuse lõpuni ära, nii et sellist nõukogude jama, Nõukogude imperialismi enam ei teki, aga põhimõtteliselt kõik see, mis oli halba Nõukogude mõttelaadis, see oht varitseb minu meelest mingil veidikene tsiviliseeritumal kujul edasi ja Venemaa ei loobu, niipea kui talle natukene naftadollareid taskusse kukub, oma suurtest ambitsioonidest. 

Ja see on ka see, mida valitsus saab alati rahvale müüa. Rahvas on vaene, siiamaani on Vene kolkas nii madalad palgad, et see on Eesti Vabariigis kujuteldamatu. Aga telekas saab kuulutada sellist suurriiklikkust, kosmose edusamme. 

Selliseks see riik jääb, natukene nagu pooltaltsutatud metsloomaks, et tsirkuses võib kogenud taltsutaja, ütleme siis lääne ühiskond, pidada lõvi ja teda on isegi hea müüa ja ära kasutada, aga peab alati arvestama, et ta on ikkagi lõvi ja ta ei ole selline kiisu-kiisu pai-pai.

- Tahtsin nüüd küsida, kui palju vene inimene muutunud on Nõukogude ajast saadik, aga see taandub jälle sellele, et sa kihistad selle ühiskonna ära.

Ma arvan, et tegelikult on võib-olla vene elu jaoks olulisem see, et neil, kes on muutunud, on lääne vaimustus üle läinud. Mõnes mõttes Venemaa enda jaoks väga progressiivne ja positiivne tendents on see, et suur osa ajudest enam ei katsu leida tööd välismaal, ei torma enam välja.

Sellele Vene eliidile, kes on kohastunud lääne nõudmistega, professionaalsete ja väärtushinnangulistega, selle järele on tekkinud oma elitaarne nõudmine ka Venemaal. See muidugi jälle kihistab. Sellel pole mitte mingisugust pistmist kusagil kauge Siberi järve ääres viina võtva ja kala püüdva pooltöötu keevitajaga.

Aga on olemas siiski juba arvutitehnoloogia, osalt meditsiinitehnoloogia, kosmosetehnoloogia, muidugi relvastustehnoloogia. Need ni?id, kus Venemaa on olnud ajalooliselt tugev ja kus ta jätkab tugev olemist, on üldiselt nüüd niimoodi transformeerunud, et ka Venemaal töötades saavad sealsed tippspetsialistid ennast hästi tunda, teenida väga suuri kasumeid ja väga häid palku ja jääda sealjuures Venemaale.

Ses mõttes ka tipptehnoloogiliselt Venemaad korstnasse kirjutada oleks vale. Mingisugustes harudes Venemaa ilmselt jätkab ägedat pealetungi või ägedat konkurentsi läänega ja suudab vähemalt väljapoole esineda suhteliselt läänelikult.

Muidugi, mida see raketiprojekteerija teeb, kui ta oma korterisse läheb, kuidas ja kellega ta seal viina võtab ja kuidas ta oma naisega käitub, see võib-olla ei ole päris läänelik. 

Igatahes on ühiskonnas tõesti tekkinud uued lõhed just ka selle läänestumise või tänapäevastumise või moderniseerumise pinnal, aga see leiab oma koha selles mõnusas ja alati konfliktses Vene kompotis, ta on nagu üks äärmus, aga siiski terviku osa.  

- Sa oled nüüd mitu korda maininud viinavõtmist. Kas sellel tegevusel on Vene elus ikka endiselt oluline koht?

Oi muidugi, ma isegi ei tahaks rõhutada võib-olla sellist alkohoolsust, et see ilmtingimata peaks olema midagi kohutavalt labast. Kuigi viin kõlab ju labasena, võrreldes näiteks t?ehhi õllega või Põhja-Saksamaa õllekultuuriga. Kui öelda, et Venemaal on viinakultuur, siis alati tekib küsimus, on see kultuur või kultuuritus.

Eks ta olegi seal piirimail, aga selge on see, et tõeliselt usaldusväärne suhe venelasega, vene mehega vähemalt, tekib ikka niimoodi paari toosti järel. Ühe sõnaga, inimene pannakse proovile. Võib-olla see on teatud kavalus, et kui toimub selline kerge sumisemine ja purjujäämine ja siiruse väljalöömine, siis saavad kõik aru, kes on kes. Ja see, kes siis piisavalt ei võta, see on natuke nagu kahtlane, et kas tema jälgib meid või ei ole nagu päris oma inimene.

Mul endal pole selles mõttes probleeme olnud, ma suudan venelaste tempole vastu pidada, kui on ka läinud laua alla joomiseks, rääkimata sellest, et vähemusrahvad T?et?eenias, kes tegelikult ise alkoholi ei tarvita, aga on võtnud selle joomistraditsiooni või selle proovilepaneku üle, võivad siis ise jääda naeruväärsesse valgusse, et kukuvad laua alla kolme pitsi järel ja siis see külaline, keda üritati proovile panna, ei tea, mida teha pidulistega. 

- Venemaal kõlavad aeg-ajalt ikka need meid häirivad laused, et Nõukogude Liit tuleb taastada ja et Baltikum tuleb jälle oma rüppe võtta. Kuidas sa selliseid asju hindad?

Peaks võtma suhteliselt rahulikult, sest selge on see, et tänane täitevvõim ei ole huvitatud enam endise võimusüsteemi taastamisest. Tänane täitevvõim on ju ennast väga hästi sisse söönud tänapäevastesse ärioludesse, see käsi peseb kätt, mitteläänelik ja piisavalt korruptiivne, aga siiski turumajandusel, otsesel kauplemisel põhinev turvalisus on tänapäeva võimueliidile loodud.

Nad ei vaja enam sellist Nõukogude-aegset plaanimajandusest saadud erihaiglate – kuigi need on ka natuke alles – administratiivselt kehtestatud eeliste ja privileegide süsteemi, sest neile voolavad mingil moel taskusse miljonid turumajanduslikud dollarid.

See jälle teisest küljest välistab minu meelest selle, et päris nõukogulik impeerium taastekiks. Nõukogude Liitu endisel kujul ilmselt ei taastata ja kommunistide, kes seda kuulutavad või siis ütleme, äärmuskommunistide toetajaskond siiski väheneb järjekindlalt. Ühe sõnaga, ta sureb välja, ta ongi üldiselt see vanem põlvkond või siis nendest otseselt mõjustatud mingisugused vaesevõitu ja väga konservatiivsed nõukogulikud piirkonnad. Aga tundub, et kui mingisugust katastroofi ei tule, ja vähemalt praegu on majandusprognoosid sellised, et ei toimu mingit nafta ja gaasi hindade suurt aukulangemist, mis Venemaad väga kurjasti võiks mõjutada, senikaua pole seda nõukoguliku imperialismi pealetungi karta.

Las nad räägivad, ühesõnaga see on nagu auru väljalaskmine. Vene enda eliit suhtub sellesse mõistvalt, siis nad märatsevad vähem, tänavatel on rahulikum, kui nad saavad seda välja öelda.

- Kogu selle nelja aasta jooksul, mis sa seal elasid, olid sa tegelikult vaatleja. Kas selliseid hetki ka oli, kus sa tundsid, et sa oled sees ja et sa tahad midagi teha?

Jah, Vene elu on kaasakiskuv. Kui ikkagi sellised emotsionaalsed tormilised miitingud käivad tänavatel, siis ikka tekib tahtmine kuidagi, nagu kodanikuna, osaleda milleski.

Näiteks viimane juhtum oli selle aasta võidupüha, 9. mai demonstratsiooni ajal, kui peale ametliku sõjaväelise paraadi toimus pärast linna peal igasugu rongkäike ja mööda peatänavat muuseas kõndisid tegelased, kes õigeuskliku ikoonindusega varjutatult mõistsid hukka t?et?eene kui rahvust ja õigustasid vägistajast ja mõrtsukast polkovnik Budanovit, kes kaheksateistaastase t?et?eeni tüdruku tõenäoliselt vägistas, aga kohe kindlasti tappis ja kelle üle käib Venemaal pikemat aega skandaalne kohtuprotsess. [Budanov mõisteti lõpuks, pika venitamise järel, süüdi.]

Ja võidupüha ajal asjasse justkui puutumatult, selle püha sõja võiduga mitteseostatav manifestatsioon, kus sellist mõrtsukvägistajat toetatakse! Ma olin lapsega üksi linnas seda asja vaatamas. Siis ma võtsin lapse kukile ja tormasin kohe esimese miilitsa juurde ja niimoodi, enam kui ajakirjanikuna esitasin talle küsimuse, et mis asi see teil siin toimub, et kas te pöörate tähelepanu, et millised loosungid, et minu arusaamist mööda need on Venemaal nii konstitutsiooni kui ka seadustega keelatud.

Ja miilits vastas mulle rahulikult, et ah meil on vaba riik, kui teile midagi ei meeldi, siis minge ja karjuge need tädikesed seal üle. Ühe sõnaga, see tekitab küll sekkumistahtmist. Võib-olla pole soliidne seda väga palju lubada, aga samas Vene ühiskond ei pane pahaks, et ajakirjanikud ikka võtavad õiguse kommenteerida ja sekkuda ja sõna sekka öelda, on nii-öelda rohkem aktiivsed ühiskonnategelased kui sellised kuivad infoedastajad.

Mõnes mõttes see elustiil mulle meeldib ja minu enda temperamendi ja väärtushinnangutega läheb kokku, et ma ei pea kogu aeg ennast meeletult tagasi hoidma.

- Kas sa oled teinud mingeid kokkuvõtteid, milliseid materjale sinult kõige rohkem Eestist nõuti. No mida Eesti Raadio uudised tahtsid, seda ma tean, aga sina ja Astrid kokku – mida põhiliselt nõuti ja kas oli valdkondi, mida sa ise kõige meelsamini tahtsid teha?

Ütleme niimoodi, et see meelsamini tegemine sõltub sellest, kes mis vallas ennast piisavalt kompetentsena tunneb ja mille vastu huvi hakkab tundma. 

Poliitikateemadest T?et?eenia, Kaukaasia tervikuna, võib-olla Vene oligarhia ja eliidi maadejagamine. Mul kujunesid välja tõeliselt head usaldusväärsed informaatorid, keda leida ei ole tegelikult üldse lihtne, ja kelle leidmise või pidamise peale ma kohe tean, et mõned kulutavad väga palju raha, mida minul kindlasti võtta ei olnud, ma pidin ikka kuidagi inimlikult lähenema. Ütleme sellistest rasketest, väga tõsistest teemadest midagi sellist.

Ja teisest küljest ma olen alati olnud natukene vaevas lääne suhetega, ma ei tea peast näiteks Prantsuse või Saksamaa kaitseministri nimesid, ja kui nad teevad oma visiite, siis ma pean nägema palju vaeva, et seda suhestada ja nihestada, kui ma ei saa kohe sellest Vene-poolsest aspektist aru, kui see on rohkem viisakusvisiit. Mingisugune osa läänega seonduvatest protokollilistest suhetest oli minu jaoks alati väga raske, või mitteinspireeriv, eks sai ju ära tehtud. 

Teine asi on see, et mingisugused humanitaarsed teemad tekitavad lihtsalt inimlikku huvi: reisiteemad, vanad Vene linnad. Vahel avastad suisa keset Moskvat mingisuguse olmelise teema: et nüüd on väga huvitavalt või kuidagi naljakalt muutunud näiteks prostitutsiooniturg või midagi sellist. Palju on neile teemadele siis ka vastukajasid. See on paraku just selline lõhe ka Moskva korrespondendi jaoks, et tegelikult hästi müüvad Eestis natukene lääged magusad teemad, et kuidas seal Vene turul kauplemine käib ja kuidas seal maantee ääres need prostituudid seisavad ja kuidas nendega äri aetakse ja juttu tehakse.

Ma olen tahtnud olla ikkagi rohkem selline soliidne või tõsine ajakirjanik ja mulle teeb suurt muret, et Eestis kaob tõsise ajakirjanduse pind tasakesi jalge alt ära. Ei ole tahtnud liialdada nende olmeliste magusate teemadega, ehkki teisest küljest tuleb tunnistada, et vahel on mõnus teha: kui inspiratsiooniga teed, kahtlemata siis ka lugeja rõõmuga loeb. Aga minu arvates peaksid need ikka olema nagu rosinad saia sees, mitte vastupidi, et rosinamassi sees on paar saiataigna tükki. Siis läheb asi ikka väga läägeks ja sellist ajakirjandust mina endale hingele võtta ei tahaks.

- Ringsõite mainisid. Kuidas sa sattusid Iraaki? Meie saime sinuga just tuttavaks niimoodi, et mina olin siinsamas „Päevasüdame” stuudios, ja tuli toimetaja, ütles, no nii, Madis Hint on Iraagis, telefoninumber on siin, teed otseintervjuu. Ei teadnud mina, kes sina oled, ei teadnud ma, miks sa Iraagis oled. No nüüd ma tean. Kuidas sa Iraaki sattusid?

Ei ole võib-olla kõige tähtsam seletada, kuidas ma sattusin. Muidugi oli Iraagi saatkonna ukse vahelt sissekolamist ja tagauksest tungimist ja ikkagi rääkimist, et see viisa välja ajada, see oli omamoodi tehniline töö ja see õnnestus. Iraagi viisat ei ole kerge saada, see oli ka selline kogemata tekkinud isiklik sümpaatia vastava Moskvas töötava Iraagi ametnikuga. Minu meelest see on ajakirjaniku loomulik sissekasvanud reaktsioon, et kui maailmas midagi toimub, kas Iraagis või Balkanil, siis ma tunnen sellist sisemist missioonitunnet, et ma pean vähemalt tööandjatele välja pakkuma, et ma teen nüüd kõik, et ennast võimalikult kiiresti mobiliseerida, kui leitakse võimalus mind saata sinna või tänna, kus on kuum.

Ja ses mõttes muidugi Moskva on väga hea koht: põhimõtteliselt peaaegu kõigi maailma riikide saatkonnad, tihe lennuliiklus sinna-tänna, ühesõnaga, Moskvast saab minema. Siin Eestis, ma kujutan ette, et kui midagi toimub kusagil kas Makedoonias või Iraagis, juba et seda hakata korraldama, sa pead ju enne kusagil platseeruma, et neid saatkondi läbi käia ja pehmeks rääkida. Põhikohaga Moskvas olles oli selliseid asju väga hea korraldada ja ma üritasin alati reageerida, vähemalt pakkusin välja, et mina nüüd olen valmis. Ma tundsin sellist sisemist missiooni.

Näiteks Iraak, ma ei soovita kellelegi sinna niisama kolama minna, ikkagi üsnagi ebameeldiv riik, ütleme ausalt, see oli puhas töine missioonitunne.

Ma tean küll, et ma ei saa konkureerida CNN-iga, et ma jään ikka natukene hiljaks, et ma ei saa oma asju niimoodi korraldada, ma võib-olla ei taha minna, vahel mu perekonna olukord ei taha mind ära lasta...

- Miks ma seda üldse küsisin ongi see, et keegi Iraaki ikka niisama lihtsalt ei satu, see on ikkagi tõeline ettevõtmine. Aga ütle, milline oli sinu Moskva elu niisugune highlight, kõige tähtsam, kõige eredam sündmus?

Ma olen katsunud endas maha suruda rõõmustamist ühekordse professionaalse edu üle, sest sageli sellel ühekordsel professionaalsel edul ei ole mingisugust seost põhjaliku enese ülestöötamisega, see võib ka praktikandile õnne korras kaela kukkuda, ma ise tean, et noorema ja vähem kogenenumana ma tabasin vahel ka kogemata suuri objekte või sain kihvtide asjadega hakkama.

- Tegelikult ma mõtlesin rohkem seda emotsionaalsust, et mis sulle meelde on jäänud, sellist sündmust?

(kimbatuses) Kah raske öelda. Ma ei ole elanud nii igavat elu seal, et üks selline asi välja lööks. Võib-olla see, mis ei ole üldse professionaalse tööga seotud: kuna ma olen hingelt reisija ja matkaja, siis näiteks Kamt?atka vulkaanidel kolamine ja karude nägemine, tõeliste vene karude nägemine, kes muide on ka tunduvalt suuremad, kaks korda suuremad sõna otseses mõttes kui Eesti omad. Millegipärast näiteks praegu, kui sa küsid niimoodi, ei löö mingisugune Vene minister või Aslan Mashadov või Karl Vaino ette, vaid pigem…

- …vaid karud.

Karu kartmine, kui see on ikka tegelikult elus läbi elatud, on selline asi, et sa väga otseselt kardad karu, et ta ongi sulle natukene liiga lähedal. 

Et see natukene kuulub ka Venemaa juurde, ja et see toimus Venemaa ühe ekstreemse ja emotsionaalse otsa peal, siis pakuksin pigem sellise elamuse highlight’ina välja. 

- Kas oli Moskvas midagi, mille kohta sa saad öelda, et see oli kõige viletsam hetk seal?

Väga vilets oli olla näiteks Moskvas haige. Seepärast et see Vene arstiabi… Ma ei saa küll enam vene sõprade ees kiidelda sellega, nagu ma kolm aastat tagasi tegin, kuidas Eestis meil on asi väga-väga palju parem, sest ma tean, et Eestis paraku toimub pigem teatud aspektides allakäik, aga Venemaal on tõesti meditsiiniabiga suhteliselt kehvasti.

Kuigi meil olid need rahvusvahelised kindlustused, aga et tungida seal välja kuhugi diplomaatilise polikliinikuni, selleks peab ikka ka väga terve inimene olema, et seda meditsiinibürokraatiat ja neid kindlustusega jamamisi ja meilide saatmisi, kui kindlustusfirma asub otsapidi Prantsusmaal ja eeldab haigest peast ma ei tea mis keeles suhtlemist… Ühe sõnaga, Moskvas olemine eeldas ikkagi…

- ...head ja kõva tervist. 

Jah. Eelmise aasta algul olime kogu perekonnaga sunnitud Moskvasse minema niimoodi, et kõigil oli mingi gripivimm sees ja pärast lendamist ja muidu reisimist ja keskkonnavahetamist see ainult süvenes ja kogu perekond oli niimoodi sirakil maas, et keegi polnud võimeline isegi koeraga väljas käima. Ja seejuures tuli veel natukene teha nägu, et me ikkagi oleme kohal ja teeme tööd, kõiki teemasid kõigile tööandjatele ju ära ei ütle, kui sa juba oled kohal. 

See oli tõeliselt halb, siis sa tunned, et sa oled ikkagi suhteliselt üksinda võõras keskkonnas. Küllap oleks inimesed appi tulnud, kui tõesti keegi oleks kokku varisenud, küllap oleks siis saatkond…  

-Vene inimene oleks kindlasti tulnud appi.

Jah,. aga ikkagi sa ei tunne sellist sotsiaalset turvalisust, linn ümberringi on suur ja jõhker ja sa kardad selle kohaliku meditsiini kätte sattuda, et kui ei satu selle kõige parema kätte, mis seal on vaieldamatult olemas, vaid satud kogemata selle keskmise kätte, mine tea, mis siis saab, mida nende mitteühekordselt kasutatavate süstaldega sulle sisse süstitakse. Ühe sõnaga, masendav on olla tõesti füüsiliselt halvas vormis võõras keskkonnas.

- Neli aastat kokkuvõttes. Kas sul on kahju, et see lõppes?

Mingisugune kahjutunne kahtlemata jääb. Mingi osa minu ilusatest noorusaastatest on ju sinna maetud. Milan Kundera on kirjutanud, kuidas ka Hitleri portree võis mingil põlvkonnal tekitada nostalgiat, sest kellegi jaoks oli Kesk-Euroopa Saksa okupatsioon ka noorus, küll omamoodi raske noorus. See tunne on võib-olla perversne, et sa midagi sealt tagasi igatsed… Aga isegi äärelinna poekesed, millest koeraga mööda käies sai ikka sisse astutud – see kujunes mingil määral eluks ja natukene on isegi sellest kahju. 

Aga laiemas ja inimestele ehk arusaadavamas plaanis on muidugi natukene kahju distantseeruda suurlinna ja suurriigi elurütmist. See on ajakirjaniku jaoks selline sisemine tunne, et seal tegeletakse tõsisemate asjadega.

Seal ei ole võimalik, et ennast kvaliteetleheks nimetava lehe suur materjal üleküljefotoga on see, et tudenginoored otsivad seksuaalset lähedust (naerab), nagu siin hiljuti ühes Eesti ajalehes oli, samal ajal kui välisuudiseid ja maailma uudiseid oli kolm korda väiksemas mahus kui seda teemat.

Esiteks ta ei ole kuidagi uudis ja teiseks ta on nii loomulik, et selliste jampslike väljahautud teemadega näiteks Vene ajakirjandus ei pea tegelema. Ühe sõnaga, seal käib suur elu, seal käib suur äri, seal on rikkad kümme korda rikkamad ja vaesed kümme korda vaesemad, seal on suured probleemid Venemaa tuumaohutuse, relvaagressioonide, maailma poliitikas kaasarääkimisega, seal on globaalselt võttes märksa kõrgem lend kui see, mida siin Eestis tunda saab.

Eestis on muidugi võimalik selle kõigega tegeleda, aga mis jälle mind kurvaks teeb, on see, et nõudlus selle järele Eestis kahaneb. Me ajakirjanikud oleme võib-olla ise süüdi, et pole osanud seda ala nii süstemaatiliselt oma tarbijatele sisse sööta. Aga mõnes mõttes on see selline kolklik heaoluline elu, et meie ajalehtedes lainetab esiuudisena pigem väikene intressimuutus mingites liisinguskeemides või ma ei tea mis, väga kohaliku tähtsusega metsatulekahju.

Ma saan aru, Eestis see on võib-olla väga tähtis, aga Venemaal põleb kogu aeg mitu tuhat ruutkilomeetrit metsa ja see ei ületa uudisläve, selles mõttes on see lend nii palju kõrgem. Ja sellega kaasneb suurlinna elurütm, ööelu, kallid esinduslikud kohad, ringi kihutavad meeletult laiad ja edvistavad autod ebasümpaatsete reisijatega, ja nii edasi.

Ühe sõnaga, mõnes mõttes selline elu pulsist natukene eemaldumine, sellest on kahtlemata kahju. Aga ma olen hingelt ikkagi niivõrd eestlane, et teisest küljest oli mul Moskvas olles ikka väga sageli kahju ja mind vaevas see eksistentsiaalne mõte, et mul on ju parimad sõbrad siin, et kui ma mingisuguse kopika seal teenin, siis ma ostan ju selle eest mingi lauajupi siin, et ma oma elu ikkagi rajan ja investeerin siia, et asi läheb jaburaks käes, kui ma elan ja olen seal ja aina enam mattun sealsesse ellu, kui ma tegelikult tahan seda elu arendada siin.

Ses mõttes tuli vähemalt paus alalisest Venemaal olekust võtta ja natukene kohaneda selle Eesti asjaga.

* 27. oktoobril oleks ajakirjanik Madis Hint saanud 40-aastaseks. Paraku jäi Madis 31-aastaseks. Järgnev on viimane intervjuu Madisega, tehtud 17. juulil 2001 Eesti Raadio „Päevasüdame” saates. Intervjueeris Kaja Kärner.

Eluloolist

Madis Hint: 27. oktoober 1970 Nõmme – 21. november 2001 Kadriorg

1978–1989: Tallinna 44. keskkool (Mustamäe gümnaasium), inglise keele eriklass, kuldmedal

1989–1997: Tartu ülikool, defektoloogia ja psühholoogia, lõpetas psühholoogia eriharu

Esimene trükiproov: ajakiri Noorus nr 5 1990 (luuletused ja joonistus)

Alates 1990. aastast töö Eesti üleriigilistes päevalehtedes Päevaleht, Rahva Hääl, Hommikuleht, Eesti Sõnumid, Den’za Dnjom, Sõnumileht, Eesti Päevaleht, Postimees. Madis kirjutas ka nädalalehtedele ja ajakirjadele ning uudisteagentuuridele, juhuslikumalt ka välismaistele väljaannetele; osa ajakirjanduslikest reportaa?isarjadest on kirjutatud koos abikaasaga.

Abielu Astrid Kanneliga 1991, poeg Joonas 1996

1997–2001 töö Moskvas koos Astrid Kanneliga (BNS, Sõnumileht, Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Raadio)

Kultuurilehe Sirp laureaat 2001 (postuumselt)

Madis Hindilt avaldatud: „Vaade merele”, Romaan, Ilmamaa 2002, 224 lk

Tema kohta avaldatud: Mati Hint „Minu vaade maale ja merele. Raamat Madise mälestuseks”, TEA 2007, 671 lk


Ajalugu unustab?

27. oktoobril oleks Madis Hint saanud 40-aastaseks. Paraku jäi Madis 31-aastaseks. Järgnev on viimane säilinud intervjuu Madisega. Selle tegi Vikerraadios Kaja Kärner, kui Madis koos abikaasa Astrid Kanneli ja poja Joonaga oli pärast nelja Moskvas elatud ajakirjanikuaastat kodumaale tagasi pöördunud.

Ajalugu unustab oma üleskirjutajadki kiiresti. Iraagi sõja puhkedes väideti, et Eesti ajakirjanikud pole Iraagis varem käinud. Madis oli Iraagis jaanuaris 1999 ja andis sealt reportaa?e.

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma mängudokfilmis „Disko ja tuumasõda” väidetakse, et Karl Vaino on kogu oma Moskva-perioodi kestel andnud intervjuu ainult Saksa ajakirjale Stern. Siiski ka Madisele ja Astridile „Eesti elava kommunismilegendi pihtimuste õhtu”, EPL 3. juulil 2001).

Madis ei muutunud Moskvas ei russofoobiks ega silmaklappidega russofiiliks. Ta süvendas oma lugupidamist vene kultuuri vastu ning kriitilisust vene mentaliteedi agressiivse poole suhtes.

Intervjuu ilmub Vikerraadio ja Kaja Kärneri heakskiidul. Teksti on helikandjalt maha kirjutanud ning toimetanud Madise isa. Redigeerimine ei muuda midagi sisuliselt.

Mati Hint

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare