MADIS KALVETI AUTORIKÜLG | Soovite kasvatada tippsportlast? Kui perel on huvi, miks mitte… Aga üksinda, palun
Eestis on spordisangarid ikka au sees olnud. Suurte võitude puhul väljendatakse oma vaimustust erinevalt. Tiitlivõistlusel medalite võitmise või mõne muu silmapaistvama suursaavutuse korral liituvad rahva õnnitluskooriga tihti ka n-ö suured ninad. Nii mõnigi neist üritab spordisangariga ühele pildile pressida. Aga kui jutt läheb nendesamade sangarite kasvatamisele, treenimisele ja toetamisele, on Eestis levinud arvamus, et igaüks peab end ikka ise aitama.
Ikka ja jälle mõeldakse, kuidas Eesti sportlased võiksid edukamad olla. Seejuures kiruvad spordiinimesed aega, kui kaotati spordikoolid. Asemele tekkisid klubid, mis erinevalt Põhjamaadest pole soovitud edu saavutanud.
Klubide majanduslik seis on, nagu on. Riiklik ja kohalike omavalitsuste tugi samuti. Mismoodi oma ala parimad Eestis siis kasvavad? Õige vastus on: tänu ennastsalgavatele vanematele ja üksikutele entusiastidele. Ehkki viimati mainituid jääb kahjuks aasta-aastalt üha vähemaks.
Eesti praegusi tippsportlasi vaadates tuleb tõdeda, et maailmas tegusid tegevad atleedid on spordipildil peaasjalikult tänu lapsevanematele, kes on oma lastesse spordipisikut süstinud ja seejärel nad maailmaareenile aidanud.
