Madis Verro: kui pingete külvamine ja hirmutamine jätkuvad ka tulevikus, on järgmine pronksiöö aja küsimus
See on tõsiasi, millega tuleb igal juhul arvestada ka riigiasjade ajamisel ja Eesti elu korraldamisel. Paraku käib see arvestamine taaskord mitte selle nimel, et kõigil oleks võrdsetes oludes hea elada, vaid eesmärgiga võita valimised.
Seni kuni kasutusel on nn vene kaart ja kuni igal aastal maikuus ja üle kahe aasta kas siis riigikogu või kohalikel valimistel on vaja üles kütta vastuolusid teemal „meie ja nemad“, ei õnnestu meil saavutada ühtset riiki. Nii on see kestnud terve Eesti taasiseseisvumise aja. Ja kui pingete külvamine ja hirmutamine jätkuvad ka tulevikus, on järgmine pronksiöö juba aja küsimus.
Kuidas olukorda muuta? Eestis on arvestatavad poliitilised jõud, kes muutusi ei taha, kuna vanast retoorikast loobumise korral kaotaksid nad hääli. Leian, et probleemile tuleks läheneda inimeste ehk inimlikust vaatevinklist. Konflikt rahvuste vahel ei ole ju ainult ühelt poolt tekitatud, vaid tuleneb paljuski sellest, et ei võeta vaevaks teisest poolest aru saada. Tihtipeale on üritatud vägisi peale sundida enda uskumusi, väärtusi ja keelt. Vägisi peale surutud asjad tekitavad ka rohkem vastupanu, seda tõestas eesti rahvas nõukogude okupatsiooni all elades.
Meil tuleb mõista, et ka teistel rahvustel on meie riigis elades õigus oma kultuurile. Inimeste, kes kunagi olid otseselt seotud Eesti okupeerimisega, arv väheneb aasta-aastalt. Nende lapsed ja lapselapsed ei ole süüdi stalinistlikes repressioonides ega venestamiskatsetes. Meil tuleb mõista, et venelaste jaoks on 9. mai tähistamine nende kultuuri lahutamatu osa.
Jah, suure osa eestlaste jaoks seostub see kuupäev repressioonide, uue okupatsiooni algusega ja kurjuse impeeriumiga. Venelaste jaoks aga väga ohvriterohke sõja võitmisega ja ka ajaga, kus kindlustati mõneks kümnendiks suurriigiks olemine.
Meil on au sees Vabadussõda ja selles sõjas langenud ning II maailmasõja aegsed vabadusvõitlejad, keda me meenutame ja austame. Samamoodi tahavad venelased tänada ja austada enda esiisasid ning sõjas langenuid.
Mõistagi tuleb venelastel aru saada ka eestlastest. Neil tuleb tunnistada ajaloolisi tõsiasju – iseseisva riigi vägivaldset kaotamist, Eesti okupeerimist, massiküüditamisi, seda, kuidas eestlased pidid elama hirmu all, ja seda, kuidas meie kultuuri maha suruti. Aga kõike seda ei pea pidevalt nina alla hõõruma ja poliitilises võitluses kasutama.
Nagu juba öeldud, neile teemadele on hea näpuga näidata iga kord, kui valimistel on hääli vaja. Samamoodi tuuakse valimiste eel välja rahvuse ja keele küsimust, et manipuleerida inimestega, kes hääletuspäeval valimiskasti juurde lähevad. Muidugi tekitab see emotsioone. Ühelt poolt saab rääkida vallutajatest ja anastajatest, teisalt sellest, kuidas Eesti riik asub vägisi eestistama, keelates vene keeles rääkimise ja õppimise. Mitte kunagi ei ole vene kaarti kasutatud selleks, et kellegi elu paremaks teha ja Eestit tugevamaks muuta.
Me saame neist kulunud poliittehnoloogilistest võtetest lahti siis, kui me lõpuks kuulame üksteist ja lepime sellega, et erinevad sündmused ajaloos võivad tähendada erinevaid asju. Minu soov on, et Eestis ei sildistataks ega valitaks pooli ja et nende vahel, kes siin riigis elavad, oleks palju rohkem kamraadlust.
Salliva, hooliva ja kõigiga arvestava riigini jõuame me siis, kui me ei mängi kaasa rahvusele rõhuvate poliitikutega, vaid vaatame otsa erakondade tegudele ja programmide sisule ning valime valimispäeval võimu juurde need, kes pakuvad lahendusi, mis parandavad meie kõigi elu, olenemata rahvusest.
