MADLI ZOBEL: Laste koduõpe kui positiivne võimalus

 (8)

1. mail loodi Eesti Koduõppe Tugiühing. Milleks? On Eestis ju suurepärane koolitraditsioon koos hulgaliste koolimajade ja koolitatud personaliga.

Koolilapse päev koosneb enamasti kahjuks formaalsetest tagumiktundidest. Õpetaja kontrollib ja annab õppida – no ei saa salata, vahest mõnele õpilasele selgitab ka midagi, kuid suure klassi iga õpilaseni ta kindlasti ei jõua – ning laps õpib kodus, sageli vanema või teiste sugulaste juhendamisel.

Vähem tagumiktunde

Koduõppe Tugiühingu eesmärk on muuta seadustega kooskõlas olev ja küllalt palju praktiseeritud koduõpe veelgi ladusamalt toimivaks. Nii saavad soovi korral lapse pikka formaalset koolipäeva vältida pered, kes seda soovivad.

Praegu on õpetajatele üllatuseks, kui vanem esitab enne seaduses sätestatud 20. augustit koolile avalduse jätta oma laps koduõppele. Kas tõesti nii saab? Isegi tervislike põhjusteta? Saab, kuid praeguse seaduse toel vaid kuus aastat.

Tegelikult on Eestis ka pretsedent: erilubadega oli ühe perekonna vanem laps koduõppel keskkooli lõpuni. Kiire õpitempo tõttu lõpetas ta keskkooli eakaaslastest aastaid varem. Nii ongi olemas eeskuju – individuaalõpe läbi terve kooliaja.

Kodus õpetada on lihtne

Vanemad käivad tööl, ka vanavanemad käivad veel tööl – kes võiks üldse selle mõttega kaasa minna ja soovida oma last kodus õpetada? Koduõppe Tugiühingu mitu asutajaliiget on pered, kus ema on lastega kodus ning laste igapäevase kooli vedamise asemel õpetab lapsi. Teine osa on väikeste lastega pered, kes suures ja lohisevas haridussüsteemis võlusid ei märka ning soovivad, et nende lapse koolieaks oleks koduõpe enesestmõistetav – nii pole neil vaja võidelda võitlust, mis praegused kodus õpetavad vanemad masendusse viib.

Suure osa tööst teevad ära ka vanemad lapsed: sa ei saa Monopoli mängida, kui sa arvutada ei oska; mis võlukepist sa räägid, kui ise pole Harry Potteritki lugenud; minu potis on kõrgemad herned, kuid sinul kasvavad saialilled paremini; tahad ma õpetan sulle ühe ingliskeelse laulu...

Igal hommikul ajan lapse üles ja teen talle privaatsöögi – ülejäänud pere sööb hiljem, vaatan, et riided puhtad oleks ja kooliasjad kaasas, viin ta kooli. Pärast tuleb mul tal järel käia, vaadata, et ta kooliriided koduriiete vastu vahetaks, organiseerida päevakavasse auk, et laps saaks kodutööd ära teha. See kõik võtab aega vähemalt tund-poolteist. Nädalas viis kuni kaheksa tundi sügava sisuta tegevust. Sama palju võtab ühel tugiühingu asutajal aega kodus oma esimese ja kolmanda klassi poja õpetamine – kvaliteetne sisuline tegevus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare