MAIE KIISEL: Katastroofid – inimkonna enda kätetöö
Moodne teadus ja arenenud tehnoloogiad, mis lähtuvad eelkõige inimlike eesmärkide saavutamisest, lõid omal ajal petliku turvatunde – vaktsiinid kaitsevad meid haiguste, tammid üleujutuste ja mürk rottide eest. Nüüd on see aga muutunud – ja tänapäeva ühiskond ei saa enam suhtuda loodusesse kui pelgalt ressurssi (nt autokütuse või turismiatraktsioonina). Loodus on meie igapäevaelus tagasi kui reaalselt eksisteeriv oht – risk, mis on võimendunud inimese agaras püüdes end looduse eest kaitsta.
Inimestele meeldib mõelda, et loodust saab inimvajadustele allutada. Looduse kapriisitsemist aktsepteeritakse üksnes looduskaitsealadel, kus loomulikud ja looduslikud protsessid on inimese eest kaitstud. Loodusressursse peaks inimese liigse ahnuse eest kaitsma aga sümbioos mõistlikust poliitikast ja turumajanduse nõudluse-pakkumise reeglitest, mille abil suudetakse keskkonnaressurssidele kehtestada justkui õiglane hind. Paraku ei suuda ka looduse rahasse ümber hindamine seda piisavalt kaitsta, sest majandusseadused ei saa eales nii kompleksseks, et loodusseaduste toimimist täielikult arvestada.
Toodetud vajadused
Majanduskultuur ei ole looduslik, vaid tehnoloogiline kultuur. Majandussüsteemid ei lähtu mitte inimeste looduslike vajaduste rahuldamisest, vaid iseenda toodetud eesmärkidest. Kapital toodab end juurde vajaduste tootmisega, mis siis toodavad juurde järgmisi vajadusi. Üliefektiivsed puhastusvahendid, mis hävitavad meie ümbert viimsegi bakteri, sillutavad teed meditsiinitööstusele, mis püüab taastada organismi loomulikku tasakaalu – seda, mida puhastusvahendid rikuvad. Ühe kapitali tekitatud kahju muutub teise kapitali võimaluseks. Tehnoloogilise kultuuri uurija Van Loon nimetab meie kaasaegset ühiskonda just seetõttu jäätmeühiskonnaks – selle sisemine vajadus on toota saastet, mida seejärel efektselt kaubastada-müüa ning õige pea taas uuele jäätmekäitlusringile tuua.
Maailm on muutunud heitmebörsiks, kus süsihappegaasi kvootidega kauplemine on loomulik tegevus. Mitte üksnes globaalne loodusressursside, vaid ka looduskahjude ost-müük on muutunud igapäevaseks nähtuseks. Vaestest arengumaadest arenenud tööstusriikidesse pumbatud loodusvarad tarbitakse ära Euroopas, Põhja-Ameerikas jm, tekkiv saaste aga saadetakse tagasi arengumaadesse, kompenseerides seda kokakoola jm lääne sümbolitega. Looduskatastroofid müüakse tarbimisühiskonnast globaalsele areenile, millest võivad nüüd kõik osa saada.
Suundume jäätmeühiskonda, kus loodust hinnatakse selle kaubastatavuse järgi – mida kasulikum majanduslikult, seda parem. Säästev areng, jätkusuutlikkus, keskkonnasõbralikkus jm positiivsed terminid on muutumas tühjadeks hüüdsõnadeks. Klišeeväljendid, nagu keskkonnasõbralik auto jms, tuleks ümber sõnastada ja nende reaalne tähendus esile tõsta: vähem keskkonnavaenulik transport, tootmine, tarbimine. Ka Eesti looduskaitseseadus viitab, et looduse huvidest lähtuv lahendus on alternatiiv majanduslikule valikule, mis on reegel.
Näiline turvalisus ja heaolu
Visionäär Jeremy Rifkin palus 5. septembri Eesti Päevalehes ilmunud artiklis USA presidendil George Bushil koostada “kava, mis aitaks Ameerikal jätta hüvasti fossiilsete kütuste ajastuga, hakates kasutama uusi taastuvaid energiaallikaid ja vesinikuenergiat“.
Kuid kas see tooks ikka kaasa sisulise muutuse meid ähvardavate riskide juhtimises? Senikaua, kuni püüame kaubastamisse tuua üha uusi looduslikke ressursse ja suurendada enda heaolu, looduslikud riskid ainult kasvavad. Inimkond ei suuda vajaduste tootmise rongilt maha hüpata, alustada teistmoodi mõtlemist. Halbade uudiste valguses on üha lihtsam põgeneda isikliku heaolu saavutamisse – võimsamad autod, suuremad majad, paremad suhted. Telerist võib ohutus kauguses vaadata sõda ja üleujutusi, taude ning nälga ja loota, et vast läheb oht veel seekord minust mööda.
Kas keskkondlik majandus on üldse võimalik? Ettevõtlus kui osa majandussüsteemi vajaduste tootmisest käsitab loodust eelkõige ressursina. Rohelised müügisõnumid nagu vähem jäätmeid“ või puhtam energia“ on lihtsalt osa kaubastamisest – selline keskkondlikkus ei ohusta majanduse loogikat ega turgude toimimist, pigem on see võimalus müüa rohkem kaupu teatud 10% turusegmendile, mis eelistab millegipärast rohelisi tooteid teistele.
Kuigi Eesti ettevõtjad lähtuvad keskkonnasäästlike uuenduste tegemisel eelkõige seadusega pandud vastutusest, on keskkondlikkus üha olulisem müügiargument. Eri uuringute andmetel on kuni 50% Eesti ettevõtteist püüdnud end mingil viisil keskkondlikult väljendada. Arenenud riikidega võrreldes on meie ettevõtete oskused end keskkondlikult müüa veel lapsekingades, kaubastamine toimub eelkõige leebes vormis, olgu näiteks EMT lepatriinulogo, Aura mahlajookide pakendeil leiduvad loodustekstid või kosmeetikasari “Puhas loodus”.
Narmendavad kalad
Murelikuks teevad näited, mil kaubastamise ohvriks satub elusloodus. Inimvajaduste tootmise käigus muutuvad lehmad piimamasinateks ning koerad ei saa aretusprotsessi tulemusel enam iseseisvalt järglasi. Toidupoe akvaarium on täis tuubitud narmendavaid vigastatud kalu, kelle piinu ostja lühendada võtab. Kasutatakse müügilauset, et iga inimene peab elus kinkima vähemalt ühe liblika.
Pinnapealsete müügisõnumite arengu taustal puudub Eestis tegelikult ettevõtete avalik ja sisuline keskkondlik dialoog. Selle alustamiseks on ilmselt vaja esimeste tõsiste keskkonnajuhtumite avalikustamist, mis haaraks ka kodanike tähelepanu ja mõjutaks nende ostuotsuseid. Kas aga tarbijate huvigruppide võim suudab enam mõjutada globaalseid looduskatastroofe tootvaid protsesse?
