Maie Kiisel: Lülita mootor välja!
Tartu on just parasjagu nii väike linn, et saan oma liiklemised liigeldud rattaga või jalgsi. Ühistransporti kasutan peamiselt sõiduks Tallinna või Tallinnas. Kui Tallinnas pole koht meretuulele avatud, on transpordisõlmede läheduses vahe õhukvaliteedis selgelt tuntav. Erilise hingamiskogemuse saab alati bussiterminalides.
Siin on tüüpiline, et aega parajaks tegev või reisijaid peale võttev buss seisab peatuses töötava mootoriga. Vingu sees seisavad nii ootel reisijad, bussijuhilt piletit lunastavad reisijad kui ka bussis istuvad inimesed. Ma imestan selle üle, et ma pole kuulnud ühtegi reisijat selle üle kurtmas. Ehk tundub sinine õhk sagedastele ühistranspordi kasutajatele loomulik või paratamatu.
Väikelinna Oxfordi maa peal asuva bussiterminali iga peatuse ees on sildid, mis paluvad bussijuhte mootorit peatuses välja lülitada. Ja tõesti, peatuses ootavad bussid ei küta õhku, bussi ootamisega ei kaasne lämbumistunnet ja iiveldust. Õhk tundus seal puhas isegi siis, kui hübriidbusse polnud veel kasutusele võetud.
Ka Viru keskuse terminalis saaks õhu kvaliteedile palju kaasa aidata see, kui kas või mõneks minutiks, mil buss paigal seisab, oleks mootor välja lülitatud. Tänapäeval ei tohiks olla ohtu, et mootor ka talvekülmaga lühikese aja jooksul nii maha jahtuks, et taaskäivitamine raskeks osutuks.
Mõne muutuse jaoks transpordis on vaja suuri infrastruktuurilisi otsuseid. Trammitee ehitamine nõuab kindlasti planeerimist, vahendeid, poliitilisi otsuseid. Mõni asi on kinni viitsimises ja kultuuris. Et keerata võtit või vajutada nuppu.
Maie Kiisel, Tartu ülikooli doktorant
