MAIE KIISEL: Ökotrendindus varjutab mahetooted?
Ometi on inimeste arv, kes hindavad end väga või üsna keskkonnateadlikuks, kolme aastaga 17% vähenenud. Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi mullusügisesest kordusküsitlusest „Mina. Maailm. Meedia” saadud tulemus tekitab nõutust. Kas me oleme eurotuules tehtud massiivse teavituse kaudu saanud teadlikuks eelkõige sellest, kui vähe me ikkagi teame (suurenenud on enesekriitilisus), või on kasvanud üleüldine skepsis keskkonnasäästu võimaluste suhtes? Mis on meie jaoks keskkonnasäästlikkus?
Väga tugevat keskkonnasäästu tähendust kannab eestlastele kohalike toodete tarbimine. 2007. aasta Eurobaromeetri küsitluse andmeil on Eestis ostetud kodumaal kasvatatud tooteid keskkonna säästmise eesmärgil oluliselt rohkem (47%) kui Euroopas keskmiselt (21%).
Meie jaoks on oluline ka paljukirutud jäätmete eraldikogumine ja ökotoodete eelistamine. Valmisolek energiakasutust või jäätmeid (loe: tarbimist) vähendada on aga Euroopa keskmisest oluliselt väiksem. Võib järeldada, et eestlane on valmis keskkonda säästma, kui ta ei pea selleks kättevõidetud tarbijalikust elustiilist loobuma. Keskkonnateadlik ja tarbijalik eluviis käivad käsikäes.
Eestlaste jaoks tähendab säästev eluviis nii majanduslikku kui ka keskkonnaalast säästu. Trendikam on olla tarbiv ökoinimene, kes majanduslikku kokkuhoidu ei taotle: osta ökotooteid, sortida jäätmeid, sõita hübriidautoga… Säästmist, mis tagab ka majandusliku kokkuhoiu, pigem häbenetakse. Kuigi 55% inimestest on ostnud riideid second-hand-poest, nähtub, et selle külastajate põhimotiiv on ikkagi uute riiete vähene kättesaadavus. „Kaltsukate” külastajate osakaal on suurem väikelinnade ja maapiirkondade elanike seas, tarbijalikumate pealinlaste ja venekeelse elanikkonna hulgas on neid oluliselt vähem. Reet-ausilik kasutatud riietele lisaväärtuse andmise ehk ümbertegemise komme on levinud kõigest viie protsendi vastajate seas.
Keskkonnateadliku eluviisi suhtes skeptilised nooled lähevad lendu ilmselt just vähem konsumeristlike tarbijagruppide seast, praktilise meelega või looduslähedast eluviisi järgivatelt inimestelt. Miks eelistada ökoloogilisi tooteid, kui need on oluliselt kallimad või kohati suisa tarbetud? Kindlasti on see küsimus nii mõnegi peast läbi käinud, kui poe ökoriiulilt vaatavad vastu üksnes võõrkeelsed pakendid, keerulise nimega chips’id ja tundmatu otstarbega toidulisandid. Siit ei saa ju kõhtu täis!
Välis- ja kodumaise toidu vastandamine pärineb ilmselt taasiseseisvumisajast, mil avanenud piirid ujutasid toiduturu üle igavesti säilivate Saksa keeksidega. Umbusk kurikuulsate lisaainete vastu paistab säilinud olevat: ostmisel jälgib e-aineid pidevalt 29%, GMO-sisaldust 21% vastajaist – rohkem kui toodete kalorsust (14%) või rasvasisaldust (17%). Viimaseid omadusi oskab tarbija ehk loogiliselt järeldada või silmaga hinnata. Et Eesti tarbijad tunnevad lisaainete ja GMO küsimuses ühtlasi suurt infopuudust (Eurobaromeetri andmed), põhineb lisaainete sisalduse jälgimine ilmselt intuitsioonil, värvipaleti ja säilivusaja hindamisel.
Kallis mahetoode
Mahetoodete tarbimist piirab nende kättesaadavus. Eurobaromeetri küsitluse andmeil on ökokaupa valmis ostma 84% eestlastest, kuid on ostnud vaid 19%. Eesti valmisoleku ja tegeliku käitumise vaheline lõhe on Euroopa suurimaid. Pole ka ime – mahetoodete turuosa jääb Eestis kõvasti alla 1%. Reaalne mahetoidu tarbimine ei pruugi muidugi ostunäitajates kajastuda, sest mahetoitu ostetakse turult, otse talunikelt või maasugulastelt ja kasvatatakse tasapisi ka ise. Nähtub, et olulist leevendust ei paku tarbijale ka põhiosas välismaist kaupa pakkuvad ökopoed – pidevaist mahetoidu tarbijaist külastab neid kõigest 7%.
Kui küsitlustes uuritakse sageli, kui paljud on valmis ökotoote eest 10% rohkem raha välja käima, siis tegelikult löövad praegused mahetoidutarbijad toote eest letti isegi suuremaid summasid. Rohelise Liikumise tehtud analüüs näitab, et kui panna ostukorv kokku ainult ökotoodetest, tuleb hinnalisa umbes 70%. Lisaks peab kulutama palju aega ja kütust, et hõreda valikuga poodidest just õiged asjad kätte saada. Mahetoodete seas on ka selliseid, mis on jaepoe sarnase toote keskmisest hinnaklassist isegi kuus-seitse korda kallimad – eeskätt välismaised töödeldud tooted. Aga üllatus-üllatus! Eestimaised mahedad põhitoiduained, mida ka sisuliselt vajame (mitte ökovein või -šokolaad, eksklusiivsed batoonid), mahuvad sageli tarbijale vastuvõetava 10%-se hinnalisa sisse ja on mõnegi toote puhul jaepoe valikust isegi oluliselt odavamad. Kui arvestada, et odavam hind on saavutatud väiketootmise ning ebaefektiivsete turustuskanalite tingimustes, siis on mahetoodete kasvupotentsiaal lähiaastatel tohutu. Kui muidugi kuvand kallist, udupeenest ja bränditud ökoelustiilist seda kodumaise tootja ning lihtsust ja loomulikkust hindava tarbija jaoks ära ei solgi.
