Mailiis Ploomann: kõigile tingimusteta ravikindlustus või hoopis kaasaegne paindlik töö?

Kui ettevõtetes oleks rohkem levinud kaugtöö ja paindlikumad tööviisid, saaksime tagasi tööturule tuua tuhandeid spetsialiste, kes praegu väikese lapsega kodus istuvad ning hirmust või teadmatusest tuleviku ees ei julge ametisse naasta või uut tööd otsida.

Eesti Päevaleht kirjutas, kuidas palju lapsevanemaid on ravikindlustuseta, sest lapse kolmeaastaseks saades kaob kindlustuskaitse, kuid alati pole võimalik kohe tööle minna. Sotsiaalministeeriumi uuringust selgub, et enamasti on tegu emadega.

Räägitakse universaalsest ravikindlustusest ja teavitussüsteemidest, kuid minu hinnangul ei peaks küsimus olema ainult selles, mis saab ravikindlustusest pärast lapse kolmeaastaseks saamist, vaid mida tuleb tööturul põhimõtteliselt teisiti teha, et tuhanded lapsevanemad aastateks eemale ei jääks.

Kui võtame aluseks statistikaameti andmed, on meil potentsiaalseid, tööealisi maksumaksjaid veidi alla 800 000 (ehk 60% elanikkonnast). Elanikkonnast 5% ehk umbes 70 000 on alla nelja-aastaseid lapsi, kellega vähemalt üks lapsevanem on püsivalt või osaliselt kodus (näiteks haiguse ajal). Seega on pidevalt 5–6% tööealistest tööturult eemal. Ühe väikese riigi kohta, kes peab (nagu teised heaoluriigid) ülal pidama üha vananevat elanikkonda, soovides samal ajal pakkuda võrdseid võimalusi ka neile, kel praegu mingil põhjusel elus nii hästi ei lähe, tundub see äärmiselt priiskav.