ÕNN:

Kui rääkida isiklikust rõõmust, siis on selge, et suurimaks õnneallikaks on ikkagi perekond ning lapsed. Kui aga rääkida ühiskonnast laiemalt, siis mind teeb õnnelikuks asjaolu, et Eestis leidub väga palju hakkajaid inimesi, kes isikliku initsiatiivi ja tahtmisega püüavad meie elu paremaks muuta. Hea näide on „Teeme ära“ projekt, mis on suutnud meie kodumaad märgatavalt ilusamaks muuta. Samamoodi hindan ma väga kõrgelt ka erinevate kogukondade ja kodanikuaktivistide tegevust, sest vaid ühiselt tegutsedes suudame Eesti elu arendada.

Ja loomulikult olen õnnelik, et laupäeval saame tähistada pidulikult juba 25. aasta aasta möödumist Eesti taasiseseisvumisest! Olen õnnelik, et elan Eestis!

ÕNNETUS:

Eestimaa on 25 taasiseseisvumisjärgse aasta jooksul küll meeletult arenenud, kuid siiski kummitab meie riiki mitu probleemi, mis on otsene oht meie kestvusele. Tõsiseimaks neist pean ma väljarännet ning selle probleemi eiramist. Eesti on liialt väike riik, et me saaksime lubada kellelgi siit veel ka kergekäeliselt lahkuda. Me peame endilt küsima, miks inimesed siit ära lähevad? Inimesed tunnevad, et neil ei ole siin piisavalt võimalusi ning puuduvad ka inimväärne töökoht ning elupind. See viib meid järgmise mureni, milleks on ühiskondlik ebavõrdsus. Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes elavad absoluutses vaesuses. Meie eesmärk peab olema, et ka väiksema sissetulekuga inimesed elaksid hästi ära. On tõeliselt raske näha lapsi, kelle pere elab vaesuses ning kelle jaoks koolis pakutav söögikord võib olla ainus soe söök päevas. Need on asjad, mis mind kurvastavad ja mis peavad kiiremas korras muutuma.

Eiki Nestor


Kôige ônnelikumaks teeb mind meie noorte suur soov ôppida ja ôpetajate hea töö.

Kôige rohkem kurvastan, kui inimesed on kaotanud töö ning ei suuda kiiresti uut tööd leida.