Inetu käitumine endise esimehe Hanno Pevkuriga, erinevad leerid, erakonnast lahkujad ja partei uutes suundades pettunud inimesed pole enam anonüümsed vihjed või kirjed Äriregistris. See kõik on avalik teadmine. Siimul on õigus: Reformierakond ei tohi kõhelda, kui peaministrikohaks avaneb võimalus. Vastasel juhul muutub erakonna kooshoidmine järjest keerulisemaks. Tema aus tõdemus annab ka põhjuse, miks sisepoliitilised võimalikud punktid on muutunud olulisemaks kui näiteks varasemad põhimõtted välispoliitikas.

Isiklik rünnak pole debatt

Endise peaministrina ja erakonnajuhina on Siim Kallas kindlasti väga paljude jaoks hinnatud poliitik, kes lõi omas ajahetkes liberaalse ja tulevikku vaatava erakonna. Kallase konstruktiivne kriitika olnuks ka täna koht, mida tõsiselt võtta. Kahetsusväärselt kirjutas ta nüüd loo, mis nõretab arusaamatutest süüdistustest ja isiklikust rünnakust peaminister Jüri Ratase vastu. Mul on siiralt kahju, et valimiskampaania nõnda personaalseks läheb. Isiklik rünnak pole debatt.

Ometi olnuks põhimõttelisi erimeelsusi, mille üle päriselt arutada. Näiteks hurjutab Siim Kallas, et erasektorit peletatakse meditsiinist ja teenuste osutamisest. See on tõepoolest inimeste jaoks oluline arutelukoht, millises suunas Eesti soovib oma tervishoiuga liikuda. Kaja Kallas on leidnud, et meie tervishoiu tulevik on erakindlustus. Meie räägime solidaarse tervishoiu jätkumisest ning lisaraha panustamisest, et ravijärjekorrad väheneksid.

Halvustavalt viitab Siim Kallas korduvalt Edgar Savisaarele ning Keskerakonnale kui paariale, mille vastu panid progressiivsed erakonnad 1999. aastast seljad kokku. Seejuures unustab Kallas, et just tema juhitud ja 2002. aastal tööd alustanud valitsuses olid kaitse-, rahandus-, sise-, sotsiaal-, rahvastiku-, regionaal-, põllumajandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Keskerakonnast. Haridus- ja teadusministriks oli esmakordselt siinkirjutaja. Need ei ole ministriametid, mida saab anda erakonnale, keda täielikult ei usaldata.

Siim Kallase presidendiks pürgimisel tervitas esimesena Edgar Savisaar tema sellekohast initsiatiivi ja kiitis presidendikandidaati. Siis otsiti Keskerakonna endiselt esimehelt vajalikku toetust. Ajad ja inimeste põhimõtted tunduvad olevat tõepoolest muutunud. 3. märtsil jääb valijate hinnata, milline erakond on kasvanud Eesti arengu veduriks ning milline piduriks.

Kaardipakk on segamini

Debatikohta pole ka NATO ja Euroopa Liidu osas. Euroopa Liidu Nõukogu edukas eesistumine, kus Jüri Ratase tööd kiitsid nii välismeedia kui ka riigijuhid ja Eesti suurim kaitse-eelarve, on sisutühjad hirmujutud taandanud iganenud poliitiliseks rünnakuks. Kuigi selle kaardi väljakäimine on vanast harjumusest mugav, pole see enam ammu jokker. Jokkeriks on hoopistükkis Jüri Ratas, keda just sel põhjusel isiklikult rünnatakse.

Aeg näitab, kas see strateegia toob edu, kuid isiklikult pean seda vähetõenäoliseks. Ma pole kordagi kuulnud Jüri puhul etteheiteid, et ta räägib kellestki üle, ei kuula ega pane tähele. Ükski nõunik pole öelnud, et peaminister suhtleb vaid oma telefoniga ega soovi süveneda. Minu ja palju pikemalt poliitikas olnud inimeste kogemus tänase peaministriga viitab vastupidisele - Ratas on tasakaalukas poliitik, kes võtab tõsiselt nii valitsuse istungi juhtimist kui ka rahvakohtumisel küsimustele vastamist.

Ma ei tea paraku, millist õhtuööki Siim Kallas oma loo alguses silmas peab, kuid soovitan järgmisel korral ligi astuda ja julgelt oma mõtteid otse avaldada, sealhulgas ka helitehnikule, kui peaministri sõnavõtt kõlaritest liialt valju tundub. Ka rock-lauljad jagavad hea esinejaga meelsasti lava ning võtavad tagasisidet arvesse.