MAIMU BERG: Jälle need eakad
Siinkirjutaja püüab ikka ja jälle eakate teemaga ühiskonna rahulolu rikkuda. Kerge see ei ole. Vanad ei ületa künnist. Hiljutine eakate päevgi möödus Eestis üsna märkamatult, kõige rohkem pani seda tähele sihtrühm – eakad ise.
Ent soovitakse seda või mitte, vanemaealised on meie ühiskonnas suur ja üha suurenev jõud. Äsja saime meeldiva uudise selle kohta, et Eesti rahvastiku keskmine eluiga on jõudsalt kasvanud, isegi meeste puhul hakkab see juba lähenema 70-le, mis ei ole Euroopa üldisi näitajaid arvestades küll teab kui palju, aga Eesti oludes ikkagi tubli samm edasi.
Samal ajal teame ju sedagi, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti, mis aga tähendab muu hulgas ka seda, et mida valimised edasi, seda arvestatavamaks jõuks eakad kujunevad. See on juba nüüd kaasa toonud ka hirme ja igasuguseid ettepanekuid kuni selleni, et mitte veel valimiseas lapsed võiksid valimistel „osaleda” oma vanematele hääli juurde andes.
Kindlasti on hea, kui noored tunnevad juba varakult oma väärtust ühiskonnas, ning on tervitatav, kui noorte „varivalimistest” osavõtt on võimalikult suur – see annab kogemust võrrelda, oma peaga otsustada ja tahet „päris” valimistel osaleda. Samal ajal usun, et poliitiline teadlikkus ja arukus pole kuigivõrd tingitud kellegi vanusest, ignorantseid või lihtsalt rumalaid tegelasi tuleb ette igas vanuserühmas. Kuigi jah, võib-olla kaalub teinekord elukogemus üles noorusliku tormakuse.
Ühetaoliseks tembeldatud
Kas pole rohkem nii, et meie pealiskaudsel ajal nähakse vanainimestes mõnigi kord lihtsustatuna üheülbalist massi, kellel on ühelaadsed huvid – loevad samu raamatuid, kuulavad sama muusikat, vihkavad ühtviisi noori, valivad ühte parteid? Ja sellele vastavalt eakaid ka koheldakse. Sellise lihtsustamise pärast on piinlik. Kes võtab endale õiguse arvata, et inimene, kellel on pika elu jooksul välja kujunenud eelistused kirjanduse, muusika või poliitika vallas, sarnaneb oma seisukohtade poolest nagu kaks tilka vett teise samaealise inimesega? Vastupidi, olen kindel, et eakate seas kohtab palju erinevaid maitse-eelistusi ja poliitiliste eelistuste spektergi on nende puhul keerukas. Üks aga on kindel – eakad (nagu tegelikult kõik inimesed) on tänulikud, kui neid märgatakse ja mõistetakse. Vanad ei tekkinud meile ootamatult, ja mitte homme, vaid juba eile oleks pidanud mõtlema sellele, et vanuripoliitikaga seotud ümberkorraldused puudutavad nii maksupoliitikat, haldust kui ka muid alustalasid.
Eakateks peetakse meil nii 60- kui ka 80–90-aastaseid. Nende vanuserühmade vajadused on niisama erinevad nagu lasteaialastel ja tudengitel. Jätame praegu kõrvale erksad, enamasti veel tööl käivad ja tublid nooruslikud eakad, kelle terviski on enam-vähem korras. Nemad saavad siiski ühiskonnas veel hakkama ja jõuavad loodetavasti ka ise enda eest seista.
Ent mida vanemaks inimene saab, seda rohkem vajab ta arstiabi ja ravimeid, haiglakohti, kulukaid operatsioone, järelravi, hooldust ja põetust. Ja ka inimesi enda kõrvale, tunnet, et kõigest hoolimata on ta ühiskonnas aktsepteeritud. Ei ole ju mõeldav, et saavutame küll riigis inimeste pikema eluea, aga sisuliselt tähendab see pikemaks veninud virelemist.
Puudulik hoolekanne
Teine probleem on sotsiaaltöötajad ja hooldekodud. Muidugi võib ainult nõustuda sellega, et vanainimesel on omas kodus kõige parem, vähemalt niikaua, kui ta kuidagiviisi endaga ise toime tuleb. Aga kui enam ei tule, siis eeldab kojujäämine, et meil on piisaval hulgal sotsiaaltöötajaid, et suudetakse luua võrgustik, mille kaudu vanainimene saab kohe abi kutsuda, ja et abiandja ka kutse peale kiiresti tuleb. Või siis peab keegi lähikondlastest suure osa ajast vanakese jaoks olemas olema. Tegelikult eeldab see vana inimese aitajalt kannatust, füüsilist vastupidavust, optimistlikku meelt, põetaja oskusi, rahulikkust ja eelkõige aega. Rahagi kulub päris tublisti. Eeldab seda, et nn oma elu sellisel hooldajal peaaegu enam ei ole, eriti siis, kui on tegemist kas voodihaige või vanakesega, kelle hajameelsus võib talle endale või ka majanaabritele ohtlikuks muutuda. Vähemalt on see kõik paratamatu niikaua, kuni me pole võimelised looma Rootsi-taolise heaoluühiskonna koduhooldussüsteemi.
Hooldekodus tegelevad ravi ja teiste protseduuridega ikkagi oskajad, kes ehk küll ei suuda iga vanainimest südamest armastada, aga kelle töövõtted teevad vähem valu ja toovad rohkem kasu kui saamatul lähikondlasel, kes lisaks kõigele võib ka ise olla juba pensionieas ja jõuetu. Kuid samal ajal ei ole abi, mida vanainimene vajab, ju ainult füüsilist laadi. Kõige hullem on see kohutav üksindus, mahajäetuse tunne, mis tegelikult kiirendab sellist nukrat protsessi nagu süvenev dementsus.
Kui me praegu otsime töökohti töötutele, siis reisisaatja tööst tunduvalt olulisem oleks kas või ettelugeja või suhtleja töö hooldekodus. Inimene, kes vestleks vanakestega, loeks neile ajalehti ja raamatuid ette, arutaks päevasündmusi, kuulaks neid ära. Selliseid inimesi pole palju, aga võib-olla leiaks meie tööotsijate seast ka mõne nendeks asjadeks sobiva inimese.
Kuid kas me oleme oma riigis selgeks teinud, kas panustada rohkem hooldekodusse ja sotsiaaltöötajatesse või püüda hoopis rahaliselt toetada neid omakseid, kes võtavad endale kohustuse vanainimese eest kodus hoolitseda? Põlvkonnad ei ela enam koos suures talus nagu saja aasta eest. Arenenud riik, Euroopa Liidu liige, ei saa enam vanale probleemile läbi sõrmede vaadata. Hooldekodu on kallis ja hinnad tõusevad kiiresti – paraku ei tähenda see alati ka teenuse kvaliteedi tõusu, sest head väljaõppinud tööjõudu on väga raske leida.
Poliitikud lubasid valimiste eel, et pensione ei kärbita. See on elementaarne. Aga kui kõik kulutused, ka hooldekodu omad, kerkivad, siis sisuliselt ju kärbitakse pensionegi. Kui vanainimene saab kõige madalamat pensioni, vaevalt 3000 krooni kuus, hooldekodu tasu aga tõuseb jõudsalt juba viiekohalise arvuni, siis kes ja kuidas maksab puudujääva summa? Tegelikult võib samalaadseid küsimusi esitada kümneid.
Meie riigis ei ole praegu sellistele olukordadele, mida muu hulgas ka eluea pikenemine paratamatult kaasa toob, head lahendust, kuigi aeg-ajalt mõningaid katseid olukorra parandamiseks tehakse – nii saadi hiljuti vähe-malt riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimiseks abi Euroopa Regionaalarengu Fondist.
Probleem ei ole ainult meie oma, ka jõukamad riigid hakkavad üha suureneva hooldust vajavate vanakeste hulgaga jänni jääma. Selge on ju see, et väikestest pensionidest hakkab tulevikus üha vähem jätkuma hooldekodu koha kinnimaksmiseks, kaugeltki kõigil ei ole aga jõukaid järglasi, kes suudaksid hooldekodu eest piisavalt maksta. Ja kuigi tegelikult on üha vähem neid, kes võiksid oma veel tööjõulise aja vanemate ja vanavanemate kodus põetamiseks ohverdada, on majandussurutisest tingituna hakatud vanakesi hoopis hooldekodudest koju tagasi tooma – ei jõuta enam suuri summasid maksta. Keegi aga ei kontrolli tavaliselt, mis vanadest kodus edasi saab, millised on võimalused seal nende eest hoolitseda jne.
Koht eeldab varandust
Erahooldekodud on munitsipaalhooldekodudest veel tunduvalt kallimad. Nendes koha saamine eeldab vanakesel teatud varanduse olemasolu, näiteks kinnisvara, mida müüa, aga kas kõik vanad inimesed on nõus sellist ohvrit tooma? Meelsamini jätaks selle ju järglastele. Pealegi, mõned kallid nukutubadega erahooldekodud, kus püütakse säilitada samu tingimusi või luua veel suuremat hubasust, mis vanainimesel oli omas kodus, ei õigustagi end alati, sest näiteks voodihaige ja sageli ka kergelt (või raskemalt) dementse vanakese puhul ei ole oluline mitte see, et ta tuba kaunistaksid kallid vaibad ja linikud, vaid et tingimused oleksid pigem steriilsed, võimaldaksid pidada puhtust ja vanainimest võimalikult paremini hooldada. Ja muidugi, et kellelgi jätkuks aega vanakesega suhelda.
Me teeme aeg-ajalt juttu väärikast vananemisest, aga tegelikult on see rohkem sõnakõlks ja väärikas vananemine lõpeb enamasti kohe, kui vanainimene ei ole enam võimeline ise endaga hakkama saama ega oma elu elama. Ning sinnapoole on tendents juba siis, kui ta on kõigeks selleks veel võimeline. Kui palju võimalusi tõeliselt väärikaks vanaduspõlveks annab miinimumpension? Või kui palju me näiteks arvestame oma vanade arvamust, kui palju neid ära kuulame või avalikkuses kõnelda laseme? Kas jätta kõik mured kohaliku omavalitsuse, riigi, järglaste või vanakese enda kanda või leida ühiselt mingi kesktee, mis ei ole ehk ideaalne, aga on vähemalt tõhus?
Meie ühiskond peab hakkama endale selgeks tegema, et kõrges eas inimesi ei saa lõputult ignoreerida, ühtlase massina käsitleda. Soome president on seenioridega seotud probleemide arutamiseks korraldanud ümarlaudu ja foorumeid ning kutsunud asja arutama riigi targemad pead. Ka meil tuleks mõista, et kui ühiskond õpib eakaid arvestama kui isiksusi, siis on ka kergem leppida nende kui abivajajatega.
