Need proportsioonid on nihkes mingist omaaegsest nostalgiast, mis iseloomustab just kunagisi nn uusvasakpoolseid, kellest praegu on saanud küpsed poliitikud, kellel on voli otsustada. Või sellest, et neid ei vaevuta enam paika panema, sest nii on mugavam. 

Ühest küljest ma leian, et Ida-Euroopa peaks tõsiselt nõudma Nõukogude Liidu süsteemi hukkamõistu. Samal ajal on ju paratamatu, et me elame reaalses maailmas, kus Venemaa naftast ja gaasist sõltuv lääs teeb Venemaa suunas märkusi, kuid teatud piirini. Kuigi ju kindlasti ka enamik inimesi läänes teab, mis on Venemaa ja mis oli Nõukogude Liit. 

Loomulikult peaks taguma edasi seda küsimust, et kommunismi kuriteod hukka mõista.

Kasvõi püüda muuta suhtumist nõukogude sümboolikasse aga ma rõhutan veelkord, et me elame reaalses maailmas, kus lääs mingi piirini on nõus minema, aga sealt edasi ta meelsasti ei lähe, sest ta ei taha Venemaad ärritada.